In Honduras

18.09

Kell on 5-48, istun rongis nüüd ja olen kurb L Ma lootsin et mu pisarad ei hakka küll voolama aga no terve eilse öö nutsin. Magama ka ei tahtnud eriti minna niiet vist pool 3 sai magama jäädud, sorry emme :D Ega eriti vahet pole küll kas 3 või 2 tundi magatud. Sain hästi ülesse ikka.

Ma ei taha eriti ette teada kui palju ma oma asju vedama pean metroosse üles alla, ja mu kohver tundus ka raskem olevat kui kui ma Eestis siia tulin. Heathrow 5ndasse terminali saamine on nii pain in the ass ka, pean kahes kohas metrood vahetama. Lisaks veel on Londonis minumeelest alati ehitustööd ka kuskil käimas ja mõned metrooliinid on kinni.

Kui takso rongijaama võtsin, taksojuht küsis ka kas ma lähen puhkusereisile või. Siis ma ütlesin et kõige raskem on ära minna alati, ta ütles et vähemalt oleme piisavalt noored et üksteist veel näha. Tõsi tõsi.

Jack’i ema ka nii armas, eile enne kui magama läks andis mulle paki Quaverseid kaasa mis on mu lemmikkrõpsud Inglismaal ja mida ma siin olles koguaeg sõin. Ma pean vist inglise keelde ka hakkama osa asju tõlkima Hondurases sest Jack tahtis ka mu blogi lugeda.

Eks ma räägin siis mis ma siiani teinud olen. Mingi päev saime linnas Peter’i ja Orloviga kokku (IB2), mõlemad lätlased, üks on venelane muidugi. Siis nad tutvustasid meid kahele uuele IB1le ka, Lätist ja Ukrainast on üks isegi. Mõlemad Maksim’id. Ma küsisin sellelt ukrainlaselt et kui palju ta maksab aastas college’i eest, sest siis kui ma IB2 läksin pidi college’i eest maksma hakkama, mina õnneks ei pidanud küll. Ta ütles et kuna Ukraina pole Euroopa Liidus maksab ta mingi 6300 naela aastas !!! Väga rikas peab ikka olema siis vist :D sest elamine läheb ka ju juurde. Teised maksab üle 2000 naela aastas vist. Siis käisime koolis ja Jack’iga, saime oma IB diplomid lõpuks kätte, kolm paberit. Saime mõnede õpetajatega ka kokku. Küsisin kõigi käest et kas uusi eestlasi on ka see aasta kuna eelmine aasta polnud. Lõpuks linna ütles see ükraina poiss et üks tüdruk, Mirjam, on küll Eestist. Ma olin täiega happy, vähemalt hoiab keegi eestlaste iivet Hastingsis kõrgel :D Kahju küll et aasta varem ei kohtunud. Kui linna peal nägin teda ja eesti keeles rääkima hakkasin tundus ta väga üllatunud olevat ikka :D Kui tihti ikka kohtab eestlasti siin?

Mis ma veel teinud olen siis....midagi erilist vist. Suht palju lilhtsalt telekat vaadanud, see mulle nii meeldib siin sest iga kord kui teleka ette maandud on midagi mida vaadata, ja see on ka hea et programme on nii lihtne salvestada siin ja nt pausile panna mida minumeelest Eestis vist teha ei saa. Siia tulekust alates hakkasin X-factorit vaatama mida ma kunagi varem ei viitsinud vaadata, nii igav tundus see varem. Nüüd mulle nii meeldib. Kõige paremad on esimesed osad minumeelest, kus audition’id on jne. Siis siin ollen vaatasin kaks korda ’The Pursuit of Happyness’ ja ’The Shawshank Redemption’ telekast. Ükskõik kui palju neid näinud ka pole, need kaks on kvaliteetfilmid mida kuangi ei väsi vaatamast.

Eelmine reede läksime Peter’i poole õhtul Jackiga. Seal olid see sama kamp koos keda linnas nägime. Mõnus õhtu oli. Laupäeval pidime tegelt kostüümipeole minema, ühe Jacki sõbra sünnipäevale. Ma ei tea kas ma juba ütlesin seda aga varem ei teadnudki et nad kutsuvad kostüümipidu ’fancy dress party’ks. Sest kui Jack ütles mulle et fancy dress party toimub, ma ütlesin talle et Ok, vähemalt on mul kleit olemas :D Ma olin nii kaua mõelnud et millena lähen, sest raha ei tahtnud eriti kostüümile kulutada. Lõpuks mõtlesin et lähen mingi 1920ndate gängsterina. Ostsin siis 3 vajalikku asja, ja ikka jäi minemata L Sest see oli u 15 min tee sinna autoga ja kõigil olid autod täis, ning takso eest ka ei tahtnud üle 10 naela maksta ühe otsa eest. Kurb oli küll.

Eile läksime linna jälle. Ma sain Mirjamiga kokku peale ta kooli. Käisin enne seda college raamatukogus ja proovisin kas saan arvutisse sisse oma vana koodiga, õnnestus :D Kõndisime siis linnast St Leonardsisse temaga ja ma pommitasin teda küsimustega, nii huvitav on teada igasuguseid muutusi mis koolis toimunud ja milline tema ja ta klass on. See aasta on üks Leedust ka ju, sest varem olid koguaeg teatud riikidest nagu Läti, Saksamaa, Eesti, Inglismaa Eurooplastest. Nii veider on mõelda et IB on läbi, tunnen ennast nii vanana, nagu see oleks mitu aastat tagasi olnud. Nostalgia tekib kaa, koolis raamatukogus olles tuli näiteks meelde kuidas seal iga päeva sai käidud ja koguaeg sisse astudes nägid tuttavaid nägusid. Aww nii kurb jälle L Koolis on ju kapid ka lukkudega nüüd igal korrusel, jälle midagi mis suvel juurde tehtud. Tundub et iga aasta läheb alati paremaks, college ja õpetajad õpivad oma vigadest ka. Mirjami blogi lugedes ta rääkis et keemia õpetaja oli minust ja Ellest ikka heldimusega rääkinud et kui head õpilased me ikka olime. Tema kohta seda väga öelda ei saa, aga väga tore inimene on küll. Maurice ka neile inglise keelt ei anna, keegi naine annab. Kahju minumeelest sest temast paremat õpetajat küll pole ning ta tegi tunni koguaeg nii huvitavaks oma kõigile teada tuntud lausetega haha. Martin teab millest ma räägin :D funny... Ahjaa, kui kooli sisse astud siis need klaasuksed mis seal on, nendele on paljudes keeltes Welcome peale kirjutatud, ja isegi eesti keeles, kuigi see on valesti- ’teretulnud’. Ma mõtlesin siis et kas nad tõesti usaldasid google translate’i??? Ise õpetavad meile neid allikatid mitte usaldama. Ironic.

Hiljem tol päeval käisime Peteri juures jälle läbi ning siis hiinakasse kus ma jälle oma sweet and sour chickenit sõin. Seal on suvega 30 senti hindu tõstetud aga pärast nägime et ilmselt sellepärast et see kes hügieeni nõuete täitmist hindab skaalal 1-5, oli 5 andnud, kuna kevadel oli veel 3. See kord ei kuulnudki mingit hiina keelset tülitsemist ja karjumist köögist :D

Peale seda läksin oma hostperele ka külla. Nad sõid õhtust samal ajal, koguaeg pakkusid mulle ka aga kõht oli juba täis. Neil on kaks uut õpilast praegu, üks teeb AS- levelit Saksamaalt, ja teine on Kolumbiast ning õpib inglise keelt. Ta ing keel oli suht halb aga ta hästi armas tundus olevat sest enne kui ta välja läks ütles et Honduras ja Kariibi meri on väga ilusad ning et seal tuleb lühikesi riideid kanda vms :P Nii hea oli hoste jälle näha, Andy visakas paar nalja jälle jutu sisse nagu alati :D Kõik pommitasid mind küsimustega. Ütlesid et kui tagasi lähen pean Jacki ja Martini endaga kaasa võtma ja siis õhtusöögile minema nendega. Nad on nii armsad ikka, ja üks parimaid hostperesid, sest nad on alati nii õnnelikud kõiki oma eelmisi õpilasi nähes ja hoiavad mõnede pikaajaliste õpilaste eludega ennast kursis. Nad ütlevad et neil on mingi üle 200 õpilase majast läbi käinud ju 6 a jooksul.

45 minuti pärast jõuan London Bridge’le ja sealt pean siis rändama hakkama lennujaama poole. Väljas on ka natuke valgemaks läinud sest pool 5 oli täiesti pime. Hetkel olen ma ärimeestega ümbritsetud siin rongis :D Kõik lähevad Londonisse tööle. Muide, Hondurasel pidi olema ju 6st kuni 6ni valge ainult, suht aasta ringi. Ja bussid näiteks seal linnas ei sõida enam peale 6te. Kõik on nii mures minu pärast, eks ma isegi võibolla natuke aga ma veel ei taju seda olukorda eriti. Üksi on küll veidike kurb ja scary minna, aga üritan hakkama saada ja ise ma selle endale ju korraldasin. Saab veel iseseisvamaks siis, kui üldse veel saab :D
Wow see tuli küll ikka väga pikk postitus :P Vähemalt on teil mida lugeda siis järgmise korrani. Hoian ise ka end teiste eludega kursis, nagu Elle Hollandis, Keidi Austraalias, ning Mirjam siin. Keep up the good work guys !! Matu sa võiks ka Kolumbiast midagi kirjutada!!!

Nüüd olen lennukis ja umbes tunni kaugusel Miamist. Kuni 5ndasse terminali jõudmiseni läks kõik plaanipäraselt, olin isegi 15 minutit varem. Kohvrit ei pidanud üldse üles alla vinnama, sest õnneks olid sellised metroojaamad kus eskalaator oli. Anyway, jõudsin siis viimaks 5ndasse Heathrow terminali ja vaatasin Departures plaani kus kõik minevat lennud on ära toodud, ning siis sain mini ataki, sest kõigist sajast lennust oli just see 11.15 Miami lend tühistatud !! Sellest hetkest alates läks kõik allamäge. Terve päeva jooksul on mind juhatatud ühe teenindaja juurest teise juurde. Ootasin siis ühes järjekorras mingi 15 min, seal kus vist tühistatud või hilinevate lendudega tegeldakse, ja kuulsin inimesi rääkimas seal et järgmine lend oleks alles kell 1 ja kell 3. Asi poleks kõige hullem olnud kui mul mingit ajakava poleks, aga mulle on kindlaks ajaks tellitud takso lennujaama ja ma ei taha väga hilja ka jõuda, isegi oleks pidanud 18.35 Hondurase aja järgi jõudma sinna. Siis ma ütlesin sellele naisele et see on mul connection flight ja ma ei saa hilisemaga. Natuke aega kui ta seal uurinud oli, ütles et kell 11.35 läheb Virgin Airlines’i lend ka Miamisse, (alguses pidin British Airwaysiga minema), aga see oli 3ndast Heathrow terminalist. Niiet pidin Heathrow expressi 3ndasse võtma, mis õnneks oligi järgmine peatus kohe. Ja ma ütlen et Heathrow lennujaam on väga väga suur, 5s terminal on nagu loss :D Kui 3ndasse jõudsin, nägi nii teistsugune välja, esiteks 3s oli inimesi täiesti täis (3s kuulub Virgin Airlines’i alla ja 5s British), hull sagimine käis. 5ndas terminal oli nii vaikne ja tsiviliseeritud :D Läksin siis ühe laua juurde ja öeldi et seal saab ainult elektrooniliselt check-in’i teha. No eks ma hakkasin oma piletitelt ja passist asju tippima sinna masinasse ja natuke hiljem ei lasknud miskipärast edasi liikuda järgmise lehe peale, kus mulle oleks pilet prinditud. Kutsusin siis mingid lennujaama tädid sinna, ja kui üks oma arvutis järgi vaatas et milles jama on, ütles et ’sul pole ju viisat’. Siis jäi mul küll süda seisma korraks, for real. Kuna ma pole kunagi USAs käinud, ma mõtlesin et kui mul see uuem pass on, siis ei olegi vaja ju mingit viisat enam, ja lolli peaga mõtlesin et ongi 90 päeva viisavaba seal, aga see naine ütles et ma pean mingi Esta nimelise viisa taotlema endale. Isegi kui ma turvast Miamis välja ei lähe. Ma siis küsisin et kas ma jään oma lennust maha (mul oli 45 min aega kuni check-in kinni pandi !!!!), ta ütles et võibolla. Edasi juhatati mind kuskile internetipunkti, kus ma seda taotlema pidin, ta ütles et 9/10st on võimalus et saan viisa koheselt kui ma oma andmed sinna ankeedile Internetis sisse trükin ja 14 dollarit maksan. Jooksin siis järgmisele korrusele ja pidin veel Interneti eest maksma 1 naela. Mul oli nii hea meel et emme oli veidike raha pangakontole üle saatnud sest muidu ei tea kaua oleks läinud, kuna ma ei saanud helistada ka sest mul polnud levi seal. Seal internetipunktis oli veel üks mees ja tüdruk kes ka vist viisat taotlesid kiirelt. Ma palvetasin et ma oleks see 9/10st juhus et viisa kohe kätte saaks. 20 min enne sain siis valmis ja õnneks tuli kohe vastus et Approved. Väike kergendus. Jooksin jälle alla et check ini teha ja pilet saada, ning siis juhatati mind jälle uude kohta edasi. Lõppkokuvõttes sain kõigega valmis 15 min enne. Läksin siis turvast läbi ning väravani. Siis kui lennukile astusin küsis stjuardess kohe piletit, ja no ma oskasin selle 2 min ära kaotada või kuskile panna, sest mulle just anti see kätte koos passiga, aga igatahes ma seda enam ei leidnud. Õnneks sain uue. Lennukis pidin veel mingi asja täitma mis alati tuleb teha enne US-i sisenemist. Ma niiii vihkan kõike seda bürokraatiat, 100 punkti tuleb kuskile minemiseks läbi käia, 100 asja ära täita. Ja kuna see bürokraatia on väga levinud USAs üldse, eriti lennujaamas seal, on mul terve lend olnud väike hirm et äkki nad oskavad seal jälle mingi tõkke mulle ette seada.
Ok, aga nüüd teisel teemal. Lennuk on väga väga väga suur, nagu arvata oligi. Kui oma istme juurde kõndisin, läksin esimesest klassist läbi ja seal on ikka väga mugav, nad põhimõtteliselt lamavad seal oma suurtes toolides, mitte nagu Estonian Air kus esimene ja tavaklass on samad :D :D Siis oli mingi veidike kallim turistiklass ka kus olid ka suht suured istmed ja siis mina. Lend kestab 9 ja pool tundi. Filmide jms list on siin ikka väga suur, vaatasin ära ’Brave’ multika ja ’Mirror Mirror’, mõlemad suht igavad. Nälga ka siin ei jää :D Lennu alguses said kõik nagu complimentary drink’i, ise võisid valida, ma võtsin pohla vodka kokteili, mõtlesin et paneb magama :D Aga üldse ei maitsenud. Siis tuli peaeine koos salatiga, siis natuke hiljem magustoit, ja natuke aega tagasi õhtuoode, ehk siis muffin ja võileib ning kohv. Ja mis veel, nad annavad lennu alguses sulle 3 kilepakendit kui tahad: ühe sees on kõrvaklapid, teise sees on tekk, padi on ka tooli peal, ja kolmandas oli hambahari, pastakas ja silmaklapid ja vist sokid :D :D Pole kunagi nii palju free stuffi saanud haha :D

Lugesin siis veel inglise ajalehti ja seal oli kirjas et Honduras on suurima tapmis-reitinguga riik maailmas. Jess mõnusa tunde tekitas kohe L. Hakkamegi maanduma nüüd. Lennu ajal jälgisin kaarti ka oma väikeses telekas ja vaatasin kuidas lennuk üle Bermuda kolmnurga lendab :D Kõige kõrgem kõrgus oli vist 11.3 km ja kõige külmem temp -60 kraadi. Ja kiirus u 850 km/h me thinks. Kui lennujaamas ootan kirjutan natuke jälle. Ma väga loodan et te viitsite selle kõik siin läbi lugeda :D

19.09

Olen nüüd El Porvenir’is vabatahtlike majas kus ma siis elama hakkan, see on rannast 100m kaugusel ju, rõdu pealt on Kariibi merd kohe näha. Ma ei teagi kust alustada. See keskkond on siin 100% erinev Euroopale niiet ei tulegi kõik asjad kohe meelde, sest iga sekund jääb silma midagi väga teistsugust jälle.

Miamis pidin jälle check ini uuesti tegema, appikene, seal hullud järjekorrad ju ja siis ootasin seal masina taga mingi 45 min. Aa, korra käisin väljas ka ju, lihtsalt et Ameerika õhku hingata :D Autod olid kohe märgatavalt ikka 10 korda suuremad kui Inglismaal, nagu telekastki näha. Neil kõik seal nii hiiglaslik ju. Alguses Miamisse maandudes kui linna vaatsin, niii ilus, rannajoon ja rannamajad, pilvelõhkujad, nii veider oli terve aeg mõelda et ma olen Ameerika kontinendil nüüd, siiani ei harju ära :D Ja et olen Miamis !!! Välja minnes, astusin kaks sammu lennujaamast välja, mingi 40 kraadine umbe õhk tuli kohe vastu nägu, raske oli hingata. Siis läksin pärast lennuki peale, olin vist kõige valgem linnuke seal :D American Airlines’i lennuk oli, mitte kõige mugavam, aga lend oli täiesti täis. Lennujaamas sain kohvri õnneks ilusti kätte, pidi veel ühest röntgenist läbi panema oma kotid, ja ukse peal kontrolliti et sa ikka kellegi teise kotti varastanud pole. Kui välja sain ootas mind seal taksojuht kes pidi mind siis siia tooma. Ta inglise keelt ei rääkinud, niiet terve aeg oli pmselt nii et: ’jaaa on küll väga kuum siin’, ’jaa olen väga väsinud’ :D Sest mu hispaania keel on ikka väga algeline ja enamus sõnu unustasin ka ära, aga saan aru küll vahepeal kui nad hispaania keeles räägviad, üritan mõne sõna järgi aru saada. Jõudsin siis Hondurase aja järgi siia pool 10. Kokkuvõttes olin ainult 2 h maganud 40 tunni sees. Autos olles jäin mingiks sekundiks koguaeg magama, aga üritasin mitte, peavalu oli ka, niiet jube jube jube tunne oli. Siia jõudes tulid mulle 3 majakaaslast vastu, üks tüdruk on Šveitsist, 1 mees on Šotimaalt ja teine mees on USAst. Kõik hästi sõbralikud, aitasid mu asjad tuppa tõsta. Rääkisime natuke elutoas, siis läksin magama ära. Kõigis tubades on vannituba ka, aga ärge arvake et siin mingi luksuslik elamine on, sest kõik on suht ajast ja arust :D

Pool 12 sain siis magama, puhurid kõik töötamas loomulikult. Duššist tuleb ainult külma vett, mis mis siin elada ei tohiks probleem olla. Hommikul pidin korraks enne 9t üles ärkama, sest viimane inimene läks majast välja ja siis üks peab seest  alati lukustama, niiet turvalisusega ei tohiks probleeme olla, uks on koguaeg lukus, ja kõigil akendel ja siegi rõdul on trellid ees, pmselt nagu kindlus. Kui siia sõitsin autos, nägime tee ääres veoautot mis oli täiesti külili, ma ei saa aru küll kuidas ta nii sai minna sirgel teel? Siis mis siin veel teistsugune on, et paljud autod on kastikad, ja alati kui teel sõidad, on need kastikad inimesi täiesti inimesti täis :D Majas on meil palju putukatest külalisi, nt üliväikesed sipelgad jooksevad ringi köögis koguaeg, eile nägin mingi 4cm prussakat, seintel ja laes on vhaepeal sisalikud ringi jooksmas, ja ma kuulsin esimest korda elus sisalikke hääli ka tegemas ju :D Nii veider, tundub nagu inimene teeks seda häält, hommikul mitu korda ärkasin selle peale üles. Ämblikke ja kärbsete arvust pole vist mõtet rääkidagi.

Tundub nagu praegu oleks 40 kraadi. 4 ajal lähme La Ceibasse poodi süüa ostma teiste vabatahtlikega. La Ceiba on rannaäärne linn, 20 min kaugusel. Sealt pean veel SIM kaardi ostma, ja vb ka internetipulga, aga vb jagan seda mõne teise vabatahtlikega, et odavam oleks. Enne kui lahti pakkisin ma vaatasin oma dressipluusi ja oma teksapükse ja küsisin endalt et miks ma need veel kaasa võtsin. Sest isegi praegu lühikeste pükste ja topiga on nii kuum!! Tundub et teised vabatahtlikud käivad nädalavahetustel koguaeg reisimas siin, eelmine kord käisid kuskil saarel.

Mul on siiani veel veider tunne. Ma olen alati mõelnud et ma suudan igas keskkonnas kiiresti ära harjuda, eks näis kuidas ma siin harjun. Hetkel küll tundub nii kurb olla. Ööselgi tulid pisarad silma L See pole nagu Euroopa riiki minek kus rohkem tsiviliseeritust on, ja millega rohkem harjunud olen. Iga detail on siin täiesti teistsugune, mitte midagi tuttavlikku pole. Kõige hullem polegi keskkonnaga harjumine tegelt, kõige raskem on see et mitte ühtegi lähedast pole siin, palju lihtsam oleks olla siis. Ma pole kunagi nii tundnud. Inglismaal ei ole mitte mingit probleemi näiteks, seal tunnen ennast samamoodi nagu kodus, Inglismaa oleks nagu teine koduriik mulle. Eks näis paari nädala pärast kas on paremaks läinud, see on alles mu esimene päev siin ju. Homme pean kella 7ks Kinderis olema niiet varased hommikud mulle. Just sain Internetti nüüd niiet kõik sai vist ära räägitud. Igatsen kõiki lähedasi nii palju!!! Lisan pilte varsti ka.

Adiós!

Okay I’m gonna try to give a summary of everything I wrote in Estonian. I arrived in Heathrow Term 5 on time, and saw that from all the flights there, only 11.15 Miami flight was cancelled!! So I got another one, but this one was from Terminal 3, cause it was Virgin Airlines. Went there, I had almost 2 hours until my flight at 11.35. I went to the check-in machine and tried to get my ticket, but I couldn’t confirm for some reason, and when one lady checked what the matter is, she said that ’But you don’t have a visa’. Ok right there, I had a little mini heart- attack. As I had never been to the US, I thought it should be visa free for 90 days and I only have to have that biometric passport, and don’t have to apply for it anymore. And I was wrong, she said I need to get the Esta visa or something, and there is a 9 out of 10 chance that it will get approved immediately. She told me to find and Internet and apply for it, btw I had 30 min left until they would close the check-in. I prayed that I would be one of those 9 who would get it approved immediately. I had to pay $14 for it as well. So when I saw ’Approved’ appear after I sent my request, I was a bit more relieved. Then I stormed to check- in again and got my ticket. My flight was 9 and half hours. They gave out tons of food there and I watched two movies, I even got a toothbrush from them :D On the plane I looked out the whole time when we landed, soo beautiful, the coastline and everything, really wanna go there one day. I also couldn’t believe I was on American continent. Takes time to get used to the fact that I am thousands of miles away from Europe. In Miami, I had to check- in again. I think I was sent to 20 different people at least before I found what I needed to do, cos at first I didn’t think I needed to check-in again. I hate bureaucracy so much!! Well anyway, then I had to wait 45 min in a queue to use the check- in machine again. There were so many of those machines there but I don’t know why the workers closed most of them. I don’t wanna know how that airport looks like during Chrismas if already now everything takes so long there. Before checking in, I wanted to step outside the airport as well, just to breathe the Miami air :D 2 steps out of the airport and over 30 degrees heat hit me, it was kinda hard to breathe. Then I fled back into the fresh air. This time I was on American Airlines, the plane wasn’t really comfortable or nice. I think i was the only blonde birdie on the plane. One was Costa Rican and one Honduran sitting next to me. I tried to listen when they spoke and pick up some words. When I landed in Honduras, I got my suitcase and had to put all my bags through the X-ray again and at the door the workers checked every person that their baggage ticket and number matched, so that nobody could have stolen another one’s suitcase. When I got out, there was a Honduras taxi driver waiting with my name. He didn’t speak any English, so basically our conversation was like: ’Yees, it is very hot here’, ’Yeees, I am very tired’. By that time I had a major headache and felt tortured because of all the travelling and because I had slept only 2h in 40 hours. I did actually speak a lot to the taxi driver in the first hour, but then I was too tired the rest of the way. It was 3 hour drive. Well he said some things I didn’t understand but I tried to say some sentences with my really basic Spanish as well, and of course when you speak, you forget so many easy words. I asked him about football and stuff :D He doesn’t watch it though. Oh yea, a bit after we started driving from San Pedro, we saw a truck which had fallen on its right side. The question in my head was: HOW?? :D And here there are so many trucks (I dont mean the big ones), that are always filled with people :D When I arrived I met 3 people who also live in this Beach House with me. One girl is from Switzerland and works at the Kinder with me. One guy is from the US and another one fros Scotland. Everybody were very nice and welcoming, helped me to carry my stuff into my room. Then we talked for a bit in the living room and then went to sleep at half 11. Every bedroom here has a bathroom as well, but don’t think it looks luxorious or anything, everything is really old. Shower only has cold water as well, but it shouldn’t be a problem in 35 degrees right. All the fans are working here 24/7 basically.

In the morning I had to wake up before 9 to let one guy out, because the door always has to be locked here at all times, so I had to lock it from inside. I tried to sleep again but couldn’t so I woke up, had breakie and put my clothes in the closet. This house is like a fortress, as the door is always locked, the windows have bars in front of them, even the balcony. From the balcony there’s a hammock and you can see the sea which is like 100 m away only. And I can even hear it in my room. There are always some Honduran people around the house, I have no idea what they are doing here, but I can hear them speaking all the time. In the house we have constant bug visitors. On the counter in the kitchen there are always tiny ants running around, last night I was a huge almost 2 inch cockroach. Then there are lizards on the walls and in the ceiling. I had actually never heard a lizard making sound before, now I hear it quite often, it sounds like a person is making that sounds or something:D Yeah and lets not talk about the number of spiders and flies here...

It feels likes its 40 degrees here right now. At 4 we are going to La Ceiba with other volunteers to buy groceries and I need to get a SIM card and maybe some kind of Internet stick so I can be on the Internet whenever I want. Because right now I really need to keep in touch with close ones. I’ve heard that other volunteers go to different places almost every weekens, like last weekend they went on an island.

I still feel really strange here. I have always thought that I can adjust really well in any kind of environment, because I had so far, but Europe is no Honduras. At the moment I feel quite sad. In the night I even had tears in my eyes. Every detail in this place is different, there is nothing familiar. The worst thing isn’t being in this environment actually, the worst thing is that all my close ones are so far away. It would have been so much easier to be here if there was someone close around me. Everybody is very friendly and all but I have no idea how much time does it take to get used to. I have no problem being in England because there I feel like home, England’d like my other home country. Love that place so much!! We’ll see how quickly I adjust here, it’s only my first day here after all. Tomorrow I have to be in Kinder at 7 so early mornings for me. Anyway I will try to post something in English every time. Miss you so much!!! Will add some pics soon.