Minna + the world: Magistrandi elu Imperialis

Ma olen seda blogi nüüd umbes kaks kuud üritanud kirjutada :-) 50% kursusest on mul nüüd läbi👏👏. Oli raske ja väga pingeline aeg. Ütleme nii, et ma pole elus nii palju õppinud kui nendel eksamiperioodidel (jaanuaris oli 4 ja eelmine nädal oli 2 eksamit).

MRI scan minu ajust. Computational Neuroscience
moodulis pakuti meil võimalust oma ajust pilt saada.

fMRI aktiivsus map mu ajust ühe kognitiivse ühe
ülesande ajal, kus punane näitab aktiveerituid
piirkondi.

Esimene eksamiperiood oli siis selline: Jõuluvaheajale saime juba detsembri keskel, aga kes see jõuludel leiab motivatsiooni õppimiseks. + meile anti heldelt veel üks suur kursusetöö ka teha millele ma siis 3 päeva kulutasin :-) Detsembri viimastel päevadel koitis lõpuks, et kui ma nüüd õppima ei hakka siis ma kukun küll kõik läbi, sest 10 päeva oli eksamiteni. Teoreetiliselt oli mul 3 päeva iga aine jaoks, aga neuroteaduses ei tea kunagi kui kaua sa ühte ainet teed, sest mõni teema on nii raske, et päev või kaks võid seda sama loengut teha. Lõpuks oligi nii, et oma viimase aine jaoks alustasin õppimist ainult 1 päev enne eksamit! sest teisega läks nii kaua. Õnneks neuroanatoomia ei ole nii keeruline, nagu molekulaarne/raku neuroteadus, nii et kuidagi suutsin ta ära teha, aga see oli täielik piin üleval olla 4ni öösel ja õppida, ja pärast veel 4h enne eksamit magada. Viimasel nädalal tegingi u 13 tunniseid õppimise päevi= minu rekord. Ja see mis ma õppisin oli isegi kõige minimaalsem kogus mis õppida oli üldse vaja. Tavaliselt on niimoodi, et kui sa ainult loengumaterjali omandad, siis saad keskpärase hinde, aga et kõige kõrgemat hinnet saada, pead artikleid jms väljaspool loengumaterjali lugema. Mu eesmärk oli lihtsalt läbi saada, sest ma ei suuda isegi kirjeldada kui rasked need ained olid, eriti minu jaoks kes ma pole bioloogiat varem peaaegu üldse õppinud, ja tulles Swanseast kus mul 2 eksamit iga poolaasta oli :D Nii meil oligi siis 2 eksamit järjest kolmapäeval, ja 2 reedel. Kuigi üsna raske on kõigi ainete jaoks korraga õppida ja veel kahte ainet teha sama päeval, mulle mõnes mõttes isegi meeldib et need eksamid nii koos olid, sest kui nad mitme nädala peale ära jagatud on kaob motivatsioon ära ja laisaks muutud ära. Aga jah, umbes 10 mental breakdown'i oli mul vist jaanuari algusest saati :D Ma pole kunagi aru saanud kuidas inimene saab õppimise pärast nutma hakata või täiesti ära kukkuda, aga nüüd saan :-) Imperial'is peab isegi miinimum hinde pärast nagu hobune töötama. Aga see kogemus õpetaski mulle, et ma olen ikka palju rohkemaks suuteline kui arvasin.

Minu uus kodu järgmiseks kuueks kuuks.

Kursus ise on väga väga huvitav ja arendav. Novembris tundsin et olen siin ühe kuuga rohkem õppinud kui 3 aastaga Swanseas. Arvan et see areng on rohkem tulnud sellest, et Imperialil on latt palju kõrgemal ja nad nõuavad rohkem. Kui ma peaks ühe sõna välja mõtlema millega Imperial'i iseloomustada, siis olleks see Innoveeriv. Näiteks, mitme aine jaoks oleme pidanud välja mõtlema uue viisi kuidas mõneda neurodegeneratiivset haigust uurida. Molekulaarses neuroteaduses pandi meid gruppi, ja pidime virtuaalse uurimistöö koostama ning metodoloogia jms kirja panema. Igale grupile määrati üks haigus millega seoses see idee peab olema, ja minu grupp sai Parkinson'i tõve teema. Põhimõtteliselt, pidimime välja tulema ühe ideega mida uurida Parkinson'is. Ja ma ütlen, väga keeruline on lagedale tulla innovatiivse ideega sellise haiguse jaoks, kus aastakümneid on uuringuid/ekperimente tehtud. Kuidas sa mõtled välja midagi sellist mille peale mõni mitu korda targem teadlane, kes selles vallas kaua uurinud on, ei ole kunagi mõelnud? Kuna see oli üsna kursuse alguses, oli mul veel eriti raske, sest mul polnud palju teadmisi molekulaarsest bioloogiastki. Õnneks oli see grupitöö ja siis läks asi natuke paremini. Viimases aines oli umbes sama ülesaanne, aga individuaalselt, ja teise neurohaiguse vallas. Sellised võimatud ülesanded ongi nii arendavad, ja lõpuks oskadki isegi raskes teemas mitu ideed isegi genereerida. Meil pole mitte ühtegi esseed veel kursusetööks olnud, mis on nii tore, sest esseed on üks ebaarendavam kursusetöö liik üldse. Näiteks kolmandas aines (Neurodegeneratiivsed haigused) oli meil immunohistokeemiline laboratooriumi eksperiment, kus pidime antikehadega Parkinson'i ebanormaalseid proteiini agregaate toonima mis on erinevatest aju piirkondadest pärit (ei tea täpsemat eesti keelset vastet). Pärast uurisime neid mikroskoobi all ja pidime raporti kirjutama. Jällegi üks teine kogemus juures :-) Täiesti esimene loeng oli meil üldse selline, et viidi ühte labori laadsesse ruumi ja saime aju ja seljaaju käes hoida. Ühe laua peal oli üks surnud inimene ka kellelt kolju seest aju välja võtsime ja tagasi panime, lihtsalt et anatoomiaga tuttavaks saada. Ütleme nii, et pole just kõige igavam esimese tunni kohta 😀.

Immunohistochemistry practical'i tulemus mikroskoobi all,
kus Parkinson'i tõves ebanormaalselt kogunenud proteiini
värvisime (pruun).

Üks asi mis nii tore ei ole selle kursuse juures on see, et kuna sa nii palju õpid neurohaiguse kohta, siis võid natuke paranoiliseks muutuda ja igal pool sümptomeid otsida. Seda paranoilisust võimendab muidugi magamatus, liikumatus ja masendav ilm eksamiperioodi ajal. Kohtusime ühe Parkinson'i ja Multiple Sclerosis patsiendiga ka kahes loengus, kes meile oma kogemustest rääkisid.

See ülalkirjeldatu on siis minu neljast baas-ainest mida me kõik pidime tegema. Peale jaanuari eksameid algasid minu 2 valikainet. Kõigil oli 2 valikut: kas stream 1 (brain imaging ehk siis MRI, PET jne & computational neuroteadus) või stream 2 (neuroregeneratsioon & sõltuvus, psühhofarmakoloogia). Mina valisin stream 1 koos kaheksa klassikaaslasega. Brain imaging oli üks kõige mahukam aine mis ma kunagi teinud olen. Umbes 40 tundi 2 nädala jooksul koos kursusetööga, ja pärast anti meile ainult 1 nädal aega et eksamiteks õppida. Teine aine peale brain imaging'i oli computational neuroscience ja nende järgmise 2 nädala jooksul mul väga peale kooli elu ei olnud. 10st kuni 12ni öösel olime tihti arvutiruumis oma kursusetöid kirjutamas ja Matlab'is. 6 kursusetööd oli kahe nädala jooksul. Aga nüüd on kõik teooria läbi! Ja järgmised 6 kuud on projekt (viimased 50% kursusest). Meil oli üks pikk list projektidega kust igaüks valis mis neid kõige rohkem huvitas. Ma käisin päris mitme juhendaja juures enne kui otsustasin, aga lõpuks valisin projekti multiple sclerosis (eesti keeles vist multipleksskelroos vms) vallas kus molekulaarselt uurin ajukelme põletikku MS-is. Ma seda väga eesti keelde ei oska panna. See projekt on koostöös ühe firmaga Cambridge's niiet teatud testidega, nt RNA, pean sinna minema. Kuigi nüüd on rohkem aega hingata, sest ei ole enam loenguid ega kursusetöid peale projekti, siis iga päev pean ikka 9-5ni umbes laboris olema ja lugema, sest immunoloogia on keeruline kui bakas mitte midagi sellist kunagi õppinud ei ole. Saime endale laua koha ka koos aruviga labori kõrval, nii et nüüd on tunne nagu tööl käiv inimene oleks- lähed kooli, ajad oma asju ja ei ole kindlat tähtaega v.a. suvel. Õnneks valisid kaks mu kursusekaaslast projekti samas laboris nii et oleme kõik koos seal.

Nüüd natuke muust kui minu kursusest: Ühinesin Imperiali aerutamisklubiga oktoobris + üks mu kursusekaaslane ja Karoliine ka. Imperialil on oma Boat house Thames'i kaldal kohe. Trenn on tegelikult 4x nädalas umbes, aga kuna mu kursus on nii tihe siis olen max 1-2x nädalas jõudnud käia eelmine aasta. See aasta kui eksamid algasid siis käisin mingi 1x kuus. Enamasti sisetreeningutel aerutamismasinatel trenni tegemas. Ma ei teanudki varem et mul nii palju jõudu on et 3x1000m üksteise järel teha :D Vee peal nii meeldib aerutada. Tavaliselt lähme kaheksastes paatides, tüdrukud ja poisid eraldi. Ratsutamise kõrval on aerutamine üks mu lemmik spordialadest. Aga, Thames'i vesi on päris jälk. Üks kord oli mul käel mingi väike haav ja kui natuke seda jõe vett peale läks siis ootasin juba, et kraani alla saaks kätt pesema minna. Ma ei taha teadagi mis bakterid seal vees on :D Olen seal aerutades näinud musta prügikotti ulpimas, mingit pangi ja muud prahti. Vesi on täiesti pruun ka enamasti.

Mis siis veel.. Meil on nüüd eestlaste society Imperial'is 😁 Ma vist kunagi mainisin, et siin ülikoolis on päris mitu eestlast, ja see aasta tuli meid veel juurde. Talvel tegigi üks eestlastest ametlikult eestlaste society millega saab ükskõik kes ühineda. Võibolla mu sõbranna Joanna ühineb ka kunagi, sest ta on Eestist väga huvitatud ja kogu aeg imestab kuidas meil asjad seal nii teist moodi on + ta on suur Kalevi šokolaadi sõber. Paar asja mis väga šokeerivad inglaste jaoks on: paljalt saunas käimine ja siis vahetevahel lumme hüppamine (kõik teavad et inglased on väga konservatiivsed) & meie alternatiiv meditsiin. Üks kord lõunal rääkisin kursusekaaslastele kuidas meie jaoks on kõige normaalsem asi maailmas teha viina sokke, sinepi plaastrit jms kui haige ollakse + taimeteed. Silmad läksid küll päris suureks 😀. Kursusekaaslastest lähemalt rääkides pean ütlema, et nii õnnelik olen, et selliste inimestega kokku sattusin. 100x rohkem eelistan väikest klassi kui seda mis mul bakas oli. Kõigiga nii lähedane, ja sotsiaalne elu on ka palju aktiivsem kui bakas mis teeb elu huvitavamaks.

Tööl käin enamasti Chelsea staadionil mis on kodule suhteliselt lähedal. Umbes sarnane töö nagu ma Swansea City staadionil tegin, ehk siis resto teenindaja. Aga üks kord kui ma seal järjekorras töökaarti ootasin, küsis keegi kas ma Chelsea muuseumis tahan töötada. Chelsea muuseum (staadioni kõrval kohe) on lahti iga kord kui matš on, ja need kes muuseumi paketi ostavad, saavad muuseumi tuuri ja söögid-joogid hinna sees. Kui tollel korral seal ära töötasin, siis otsusasin, et tahangi sinna jääda iga kord kui matš on, sest tavaliselt nad panevad sind suvalisse lounge'i tööle muidu kus sa kedagi ei tunne. Nüüdseks olen seal oktoobrist alates töötanud ja väga meeldib, sest muuseumis on palju rahulikum ning ka lõbusam, sest tutvused on loodud. Üllataval kombel kohtasin ühe eestlaste perega seal ka, kellel muuseumi tuuri pakett oli Chelsea v Man U matchile ostetud. Kui ma nende lauast mööda kõndisin, kuulsin mõnda eesti keelset sõna ja hakkasin nendega rääkima. Nad oli ilmselt ka ikka väga üllatunud selle peale :D Ühe teise firma alt olen ka Wembley, Fulham'i ja Arsenali staadionitel töötanud. Fulham'is on ka päris okei, sest staadion on väga väike, ja ei ole nii kiire ja närviline nagu näiteks Arsenalis, kus mulle väga töötada ei meeldi. Wembley'sse ka enam tagasi minna ei taha, sest seal on kõik nii halvasti organiseeritud.

Mingi aeg käisin ka arsti juures kus ma tahtsin saatekirja spetsialisti juurde, ja nii nagu paar aastat tagasi Swanseas kui mul oli vaja teatud protseduuri jaoks aeg panna, siis nüüdki pidin 3 nädalat tiguposti ootama, et sealt kirjast siis oma kuupäev ja kellaaeg leida kunaseks ma aja sain. Ma lihtsalt ei saa aru kuidas siin nii kiviaegne süsteem on. Selle asemel, et helistada ja ise panna aeg, saad mingi suvalise aja 4 kuu pärast ükskõik kas sobib või mitte. Teiseks veel see, et siin riigis ei ole võimalik varem kuskile spetsialisti juurde aega saada, kui sa just väga rikas pole. Näiteks, Eestis kui vaja nahaarsti juurde minna ja ei viitsi 4-5 kuud oodata järjekorras, panen lihtsalt eraarsti juurde aja ja maksab 25 eurot visiidi eest mis pole väga midagi. Vaatasin kui palju derma erakliinikutes maksavad visiidid siin riigis, ja see summa on lihtsalt utoopiline. Kõikides kohtades konsultatsioon üle 200 naela.?!?! Nii et ongi kaks võimalust. Kas ootad oma probleemiga 4 kuud või maksad minimaalselt selle summa.

Bussisüsteemiga on Londonis väga korrast ära. Bussiplaani järgitakse tunde järgi 😀. Mitte kunagi ei ole nad õigel ajal (nii nagu igal pool UKs tegelikult). Vahepeal jätavad nad suvalt busse ära, ja siis ootad pool tundi teadmata kas üldse tuleb midagi või mitte. Ja siis üks kõige ärritavam hetk oli see, kui ma peale pikka päeva õhtul ootasin Hammersmithis bussi, mis 25 minutilise hilinemisega tuli lõpuks, ja kui kõik inimesed bussi olid sisenenud, siis bussijuht läks bussist välja. Ma mõtlesin, et vb paar minutit on ära ja oli kiiresti kuskile vaja minna, aga ootasime seal veel järgmised 20 min bussis.. Väga normaalne. Ühesõnaga, mul on hea meel, et ma Londonis elamist saan kogeda. Varem olid mul love goggles on Londoni suhtes, aga nüüd vaatan seda linna palju realistlikumalt 😀 Aa ja siis ükskord sattusin ma draama keskele bussipeatuses. Võtsin bussi Shepherd's Bush'i ja tee peal oli üks India perekond kelle laps vääksus vankris vahetevahel, ilmselt et tähelepanu saada, sest ta ema rääkis kellegi teisega. Just kui olime peaaegu kohale jõudnud, siis hakkas üks suur naine nii ebaviisakalt rääkima selle lapse emaga, et 'Kas sa aru ei saa et ta tahab tähelepanu ja mida sa lased oma lapsel nutta''. Ja selle asemel et seda öelda ja bussist maha minna lõpp-peatuses, jäi ta bussi selle India perekonnaga sõimama, kuigi kõik olid juba bussist maha läinud. Koguaeg korrutas seda sama ja vahepeal hakkas mingit saasta karjuma, et tema vanaisa võitles selle riigis eest vms.. Ma läksin ka bussist maha teisele poole teed ühte teist bussi ootama, aga mingi 5 min hiljem oli ikka näha, et ta ikka karjub seal bussis, ja mitte keegi ei öelnud talle midagi vastu. Isegi bussijuht istus niisama seal kabiinis. Ta vist üritas korra öelda tollele hullule naisele et mine maha, aga ta ei kuulanud muidugi. Mind muidugi hullult ärritas see naine ja läksin siis tagasi bussi ja ütlesin, et ta ei karjuks rohkem nii mõttetult, eriti selle väikese lapse ees, ja et ta maha läheks bussist. Ta siis sõimas mind vastu, et ta vanaisa võitles jällegi selle riigi eest Kariibidel (??)😀, ja et ma olen sama halb kui see India perekond seal bussis. Väga muud üle ei jäänud kui ma suht lükkasin ta bussist maha kuna ta oli õnneks ukse lähedal, ja kui ma teisele poole teed oma bussi ootama kõndisin, siis terve tee sõimas mind mu taga kõndides, ja rõhutas jälle kuidas ta vanaisa ikkagi selle riigi eest võitles :D

31.märtsil on mul ja emmel plaanitud reis San Franciscosse Karinile, Ergole ja väikesele Netele külla keda ma polegi veel mitte ühtegi korda näinud! 💗 Jääme kuni aprilli keskpaigani ja loodetavasti jõuame Lake Tahoe ja hiidsekvoiade juures ka ära käia, mida ma alati olen oma silmaga näha tahtnud. Peale seda olen 18nda aprillini Eestis. Kahju et kauemaks ei saanud jääda, aga kuna ma isegi võtan juba pool kuud vabaks projektist, siis pean kiiremas korras tagasi minema. Eesti kevad on üks mu lemmikaastaaegadest ja jällegi jääb mai kuu kevad nägemata :-( Suvel ei tea kas ka jõuan tulla, sest vaheaega meil ei ole. Kui projekt hästi läheb siis loodetavasti jõuan nädalaks tulla koju.

Pildid räägivad rohkem kui 2285 sõna 😊

Rowing society tooga peole minemas

Lemmiktoidupood, Halloweeni ajal.

Tänava kunst

The British Museum

Šokolaadiküpsised soolapähklitega

Meil on oma campuses common room kus õpilased saavad
süüa ja õppimiseks eraldi ruume kasutada. Meie vaatasime
Prison Break'i :D

Kuldne sügis

South Kensington campus

Rowingusse minemas. Nagu näha, siis see auto on poolenesti vee all juba

Chelsea museum kus töötan

Sulanud puu

Aknast on mul pidevalt ilusaid vaateid

Karoliine sünnipäeva kook kujutamas curlingu kivi, Kelvini tehtud.

Mõnusad päikeseloojangu värvid

Minu sünnipäeva kook kujutamas rowingu paati, jällegi Kelvini tehtud.

Mu sünnipäeval lendas see õhupall mööda campus't ringi :D

Kui tunnis igav oli

Thames peale rowingut

Imperial College London

Winter Wonderland ehk jõululaat koos atraktsioonidega.
See koht pole ligilähedanegi selle jõululaadaga mis meil Eestis või kuskil Soomes on.
Atmosfäär oli nii veider. Mingeid Hiina mänguasju lette oli terve koht täis ja müüjad
üritasid leti taga koguaeg inimesi oma loosi mängude juurde meelitada.