Minna + the world: Suvi ja GRADUATION

NB. Alljärgnev on mul kirjutatud tegelikult paar kuud tagasi, aga alles nüüd jõudsin koos piltidega postitada :-)

24.juunil käisime Gurinderi, Damiani ja Kasiaga Brecon Beacons'is (Swanseast u 1h kaugusel) mis on väga suur rahvuspark. Seal on mitmeid mägesid kuhu saab matkata ja meie otsustasime kõrgeima otsa minna, mille nimeks on Pen Y Fan (886m). Enamus mägede nimesid näevad üsna veidrad välja, sest selline on siis Walesi keel :D Ausalt öeldes, oma mälu järgi pole ma vist eales matkanud mägedel. Eestis pole olnud selleks võimalust lihtsalt teadaolevatel põhjustel, ja siin ka pole aega olnud ja vahendeid et kuhugi mäele minna. Praegu oligi õnn, et meie Poola sõpradel on auto, muidu oleks keeruline sinna saada olnud. Mul polnud aimugi kui raske tegelikult mäe otsa matkamine on. Alguses mõtlesin et ah natuke kõnnime ja olemegi seal, mis seal ikka rasket on! Aga me polnud poolel teelgi kui ma juba päris läbi olin. Vabanduseks võin öelda, et ma olen üsna halvas füüsilises vormis, sest pole ammu trenni teinud. Teiseks see, et ma magasin ainult 4h. Ilm oli selline mõnus, mitte liiga külm ega mitte liiga kuum, aga mida kõrgemale seda jahedamaks läks. Suur udukogu oli kõrgemal mida oli lahe vaadata, isegi kui muud vaadet ei olnud :D Kõrgemal hakkas ka vihma sadama ja kui täiesti tippu jõudsime oli tugev vihm ja temperatuur palju jäisem. Paks valge udu oli vaateks.

Lahe et tipus ära käisime, aga raske on

nautida oma töö vilja kui külm on olla ja vihma sajab. Ilmselt sellepärast haigeks jäingi eelmine teisipäev. Olin nii pahane, sest üks päev kus mul on vaja terve olla ja tööle minna, jäin haigeks. Ma vist unustasin mainida, et veebruarist alates olen Liberty staadionil töötanud, kus Premier League'i jalka matchid toimuvad või kontserdid jms. Ükskord töötasin isegi boxing matchil mida oli huvitav vaadata. Suvel kahjuks ei ole eriti üritusi olnud kus töötada saaks. sest Premier League on läbi, ja 3 nädalat tagasi olekski võimalus olnud üle pika aja tööl käia ja see oleks olnud Beyonce kontserdil Cardiffis! Oleks ka kontserdit kuulnud seal töötades. Aga ei, pidin haigeks jääma just enne :'(

1. juulil sain oma eksami hinded ja kokkuvõtliku kursusehinde teada, mis tuli 73.99%, mis klassifitseerub First Class Honours'i alla UK-s. Siin riigis on tõepoolest veider süsteem nende hinnetega, et First Class on näiteks 70-100%, ja siis tuleb Upper Second 60-69% ja Lower Second on 50-59% jne. Ausalt öeldes ma polnud üldse ärevil enne oma hinde teada saamist, võibolla sellepärast et ma juba teadsin mis mul lõpuhindeks tuleb umbes. Ma olin rohkem ärevil sellest, et sain Game of Thrones'i viimast episoodi vaadata, sest Gurinder tuli tol päeval tagasi Swanseasse ja saime koos vaadata :D Saatsin oma tuleused Imperial College Londonisse ka ja nüüd on Unconditional offer sealt lõpuks.

Hammersmith Campuse haigla

Imperial College London'i peahoone on kõige perfektsemas asukohas üldse. Asub South Kensingtonis mis on ülimõnusa atmosfääriga koht. Kahe sammu kaugusel on National History Museum, Science Museum, Victoria and Albert Museum (PS- kõik need muuseumid on tasuta), Royal Albert Hall (kus lõpetamise tseremooniad toimuvad), Hyde Park, Imperial College library. Minu campuse nimi on Hammersmith campus (Acton'i kandis), kus on suur õppehoone Hammersmith haiglaga ühendatud. Käisingi huvi pärast Londonis ülikooli üle vaatamas 4.juulil. Alguses läksin Kesnsingtoni campusesse. Läksin ülikooli poodi ja ostsin Imperiali logoga T särgi ka kohe ära :D Edasi võtsin bussid Hammersmithi campusesse. Vahemaa tegelikult polnud eriti suur, aga Londonis on bussiliiklus nii aeglane, ja bussid ei ole mitte kunagi õigel ajal ja alati jäävad hiljaks, mistõttu ma üritan Londonis alati metrooga ringi käia. 45 minutit läksin siin bussidega, aga õnneks öeldi et Imperiali õpilastele on tasuta shuttle buss kahe campuse vahel mis otse läheb 20 minutiga umbes. Hammersmithi campuses pidin külalise ID kaardi rinda panema ja üks naine näitas mulle seal ringi. Hoone on väga moderne ja all korrusel on kohe väravad kus saab ainult kaardiga läbi. Läksime alguses 4. korrusele kus näidati laborit ja see labor oli VÄGA suur. Palju erinevaid laudu, külmkappe ja muid sektsioone, et kõigil ruumi oleks seal individuaalseid uuringuid teha.

Imperiali peahoone

Öeldi, et ajupank on ka Imperialis, kus on ajusid ja proove inimestelelt erinevate neurohaigustega, nagu Parkinson's või Alzhimer's, MS jne, ja neid saab siis kasutada uuringuteks. 3ndal korrusel on ajuskännerid nagu MRI masin, ehk siis kõigil on võimalus kasutada oma uuringuteks just sellist tehnoloogiat või proove mida neil vaja on. Seal hoones oli veel raamatukogu, sööklad, väikesed nurgakesed kus saab kaasavõetud toitu üles soojendada või kohvi teha jne. Kui ma seal ringi vaatasin, siis rahvas tundus nii teistsugune võrreldes Swanseaga, põhimõtteliselt kõik näisid sellised kes ei ütle asju nagu 'Ma ei viitsinud see kord eksamiteks õppida, jään veel üheks aastaks siia siis' :D Polegi sellises keskkonnas varem õppinud, jällegi midagi teistsugust. Kursusel peaks olema u max 18 õpilast, mis mulle väga meeldib, sest siis on vähemalt võimalus kõikidega tuttavaks saada ja lähedasemaks. Bakas oli meil klassis üle 130 õpilase ja lõpuks oli nii et ainult väga vähestega olin lähedane seal. Peale külastust oli mul veel aega ja läksin Wesfieldi kaubamajja, mis u 10 minuti jalutuskäigu kaugusel sealt. Seal tulin ühest poest välja ja kohe minu eest läksid mööda üks ema oma lapsega ja ema ütles midagi EESTI keeles oma lapsele. Ma vaatasin väga imestunult ikka järgi :D Eesti keelt on ikka väga haruldane kuulda välismaal (v.a. Soomes).

See oli esimest korda kui ma Londonisse täiesti üksi läksin tegelikult. Ma olen paar korda varem ka üksi käinud, aga siis olen tavaliselt sõbrale külla läinud samal päeval. Kuidagi nii imelik ja kurb tunne oli olla üksinda ja nii kahju hakkas et Gurinderil veel üks aasta Swanseas õppida on ja ta Londonisse kolida ei saa (loodetavasti saab ta mul tihti külas käia). Suurlinnas ongi tegelikult lihtsam üksi ennast tunda kui väiksemas. Õnneks on hea see, et 3 sõpra tulevad ka Londonisse ja nad kõik lähevad King's College Londonisse. Ja hollandlasest sõbranna elab ka seal kellega ma Hondurases koos vabatahtlik olin. Niiet vähemalt on mõned inimesed keda ma tean. London on ka koht kuhu on lihtne reisida ja alati võib mulle külla tulla :-)

GRADUATION

Ja nüüd lõpuks peateema. Karin ja emme tulid Swanseasse 16ndal juulil, et minu lõpetamisest osa võtta. Läksime Gurinderiga neile bussijaama vastu ja sain kohe pika tuumakallistuse emmelt :D Tegin neile oma speciality't ka- bataati kitsejuustu ja tomatiga ahjus. Pühapäeval läksime päevaks Cardiffisse ja Gurinder tuli ka. Swanseas oli hommikul udune ja natuke veider ilm, aga kohe kui Cardiffisse jõudsime oli soe ja päikseline. Üldse oli nii, et Eestist toodi ilus ilm kaasa, sest enne nende tulekut sadas põhimõtteliselt iga päev Swanseas, aga mitte ühtegi korda ei sadanud peale laupäeva, ja peale meie äraminekut läks ilm neljapäevast juba jahedamaks ja vana hea vihm on Swanseas tagasi. Cardiffis läksime Natural History Museumisse ja Nandosse, et emmele näidata kui hea kana seal ikkagi on. Karin on selle tuuri juba kõik läbi teinud kui ta 2014 siin käis märtsis. Läksime minigolfi ka mängima, kus ma oma sünnipäeval tasuta pileti võitsin ja nüüd saingi selle ära kasutada. Esimene minigolfi mäng elus emme jaoks :-) Esmaspäeval läks ilm ikka väga soojaks, et tundus nagu oleks mujal riigis üldse, sest 24 kraadi ja Wales ei käi käsi-käes kohe kindlasti mitte. Ideaalne päev et Rhossili Bay'sse minna, mis on 1h kaugusel Swanseast mere ääres. Lummav vaade ja must-see koht, kui keegi lõuna Walesi satub. Peale Rhossilit jalutasime läbi pargi ülikooli ka et campuses ringi näidata. Emme arust on mu kodu lähedal asuv Brynmill park, kus ma alati läbi kõnnin kui ülikooli lähen, nagu botaanikaaed. Õhtuks oli meil kõigil punased randid päikesest. Kes oleks arvanud et Walesi tulles saab kunagi üldse päikesepõletuse eks. Mul olid veel kõige ilusamad randid, sest ma kandsin T särki ja siis käevarred olid punased kuni t särgi varrukate piirini, ja mu lõpukleidil pole varrukaid, nii et üsna vedas et me pidime neid kitleid kandma lõpetmiseks kleidi peal :D See lõpukleit ja müts maksid u 46 naela muideks, ja see on ainult 1 päevane rentimine mis pärast tagasi peab andma. Jah, ülikoolid koorivad korralikult siin kõige eest. Õhtul läksime Mumbles'isse India restorani pidulikule lõpetamise õhtusöögile, sest teisipäeval poleks meil peale tseremooniat aega olnud. Õnneks oli Gurinder kaasas kellelt saime natuke abi kui teatud India toitude kohta küsimusi küsisime. Kindalasti kõige parem India söök mis ma elus söönud olen. Ma olen siin blogis varem ka natuke vingunud, et UK-s pannakse India restoranides nii palju õli toidu sisse, et halb hakkab. See oli esimene koht siin kus kaste ei ulpinud õli sees, nii maitsev oli et sõnu pole. Pärast jalutasime Mumbles'is ringi majade vahel, sest Mumbles on nii ilus, ja paljud majad näevad välja sajandeid vanad, aga renoveeritud muidugi.

Teisipäev oli siis minu lõpetamise päev. Kõige palavam päev sellel aastal, 31 kraadi tuli vist ära ja ainult päike (ja kõva tuul nagu mere ääres ikka). Tseremoonia oli uues Bay campuses mis eelmine aasta valmis sai. Alguses pidin registreerima ja oma külalistele istekohate piletid võtma. Siis läksin oma graduation gown'i järgi, ja sellega ringi käimine 31 kraadisel päeval oli ikka challenge. Kui kõik olid saalis maha istunud, pidime uuesti püsti tõusma kui oreli saatel rektor, abirektor, professorid ja õppejõud sisse tulid. Karin ütles hiljem, et terve see tseremoonia nägi nii formaalne välja võrreldes Eesti ülikoolide lõpetamise tseremooniatega. Peaaegu kõike öeldi nii inglise kui walesi keeles tseremoonia ajal. Tähestiku järgi istusime ja õnneks sattus üks sõbranna kohe minu kõrvale oma T-tähelise perekonnanimega ja tseremoonia ajal nii igav polnudki. Ridade järgi hakkasime saalis välja minema, et siis lava tagasi ennast rivvi võtta kui meie nime kutsutakse. Seal olid ka veel abilised kes kõik õpilased üle vaatasid enne lavale minekut, et ikka müts oleks sirgelt peas, gown korralikult seljas. Kui minu nimi öeldi, siis lehvitasin samal ajal oma perele kui rektori juurde astusin. Ma olin vist ainuke kes seda terve tseremoonia ajal tegi :D Öeldi palju õnne ja edu tulevikuks, ja kõik. Kui valesti ei lugenud lõpetamise brožüürist, siis 136 inimest lõpetas mu kursuselt, ja 25 neist kõige parema tulemusega, ehk First. Pärast tseremooniat läksime ühte suurde telki kus meie kolledži organiseeritud pidulik üritus toimus. Saime šampust ja erinevaid suupisteid. Iga kord kui ma süüa üritasin tuli mõni õppejõud või sõber juurde, et rääkida või pildistama kutsuda, nii et palju ei jõudnudki süüa :D Auhindu jagati ka sellel üritusel. Mina ja Jessie saime Head of Department auhinna outstanding contributioni eest psühholoogia osakonnale. 50 naela tõi see auhind mu kontole juurde :D Jalad ei pidanud küll sellise ilmaga ja selliste kingadega vastu. 5 plaastrit panin varvastele, sest kuumaga hõõruvad rihmikkingad rohkem kui tavaliselt. Peale selle oli küll päris lahe lõpetamine. Mul pole vist alates põhikooli lõpetamisest 2009. aastal olnud formaalset lõpetamist, kuna IBs Hastingsis organiseerisime ise endale peo enne kui oma tulemusedki kätte saime. Õhtul pidi Gurinder kahjuks tagasi lennubaasi minema ja pidime 1.5 kuuks nägemist ütlema :'( Isegi emme oli nii kurb.

Õhtul pakkisime mu tuba kohvritesse. Sain õnneks kahte suur kohvrit kasutada seekord asjade veoks + käsipagasid ja lõpuks oli meil 5 kohvrit koos millega 2 korda rongi vahetasime ja pikast trepist üles ja alla vedasime kui olime teel Heathrow poole. Me emmega olime need musklijõud, sest Karin ikkagi 7. kuud rase :D Mina tulin Eestisse läbi Münheni ja Karin ja emme läbi Frankfurdi. Meil kõigil oli ikka väga huvitav reisikogemus. Esiteks, ma ei tea kas lennukid kunagi üldse õigel ajal väljuvad, minu kogemuse järgi mitte. Võibolla neil ongi lennuaja sisse hilisem väljumine arvestatud, sest kohale jõuan tavaliselt ikkagi õigeks ajaks. Näiteks Münheni lend läks 1h hiljem välja, kohale jõudis põhimõtteliselt tunni ajaga, kuigi lennuaeg pidi alguses palju pikem olema. Mul oli ainult 1h aega lennu vahetamiseks niiet vedas et max kiirusel sõideti siis. Lennukist jõudsin välja 25 enne uue lennu väljumist ja oleksin pidanud palju jooksma ilmselt, et õigeks ajaks jõudma. Lennukist väljas ootas ukse juures üks lennujaama töötaja kes hoidis Tallinna silti üleval. Mina ja siis üks ameeriklane olime ainsad kes edasi pidid Tallinna lennule jõudma. Meid viidi kuskilt eraldi uksest välja, pandi auto peale, viidi kuskile tühja passikontrolli, pandi uuesti auto peale, ja sõidutati väikese lennukini. Kui autojuht läks autost välja, jäime me sinna lihtsalt ootama mõneks ajaks. Hakkasin Ameerika-Venezuela poisiga rääkima ja väga huvitaval kombel tuli välja, et ta töötab Transferwise's!! Mis on muidugi ka põhjus miks ta Eestisse reisib. Ma ütlesin talle, et aa väga cool, ma just täna hommikul saatsin raha oma Inglise kontolt Eesti kontole läbi Transferwise'i :D Ta ütles, et on Taavi Rõivasega ka rääkinud kui Rõivas New Yorki Transferwise'i kontorit külastas. Nii et väike maailm. Lõpuks lasti meid autost välja ja lennukile. Lennukis polnud mitte ühtegi reisijat peale meie. Ma mõtlesin, et kas ma olen ikka õiges kohas, sest omaarust pidin Adriaga edasi lendama, aga see lennuk oli mingi teise firma oma millest ma pole varem kunagi kuulnudki, ja lennuki aknast vaadates oli üks Adria lennuk 50m eemal meist. Aga olime ikkagi õiges kohas muidugi ja jõudsime lihtsalt kõige varem sinna lennukile oma special teenusega. Lend sujus okeilt ja peale Taanist üle lendamist nägin ma niii ilusat päikeseloojangut. Terve taevas oli ühtlaselt oranži pintslitõmbega maalikut, ja tumedad pilved pakkusid kontrasti. Palusin ühelt kaasreisjalt Postimeest lugeda, et korraks läbi sirvida, aga lõpuks lugesin ma vist kõik artiklid läbi, sest ma pole tõesti varem nii huvitavat numbrit lugenud kui eilne. Üks artikkel mis mind eriti huvitas oli ühest honduralasest kelle vanaisa on eestlane, ja kes on sündinud Eesti taasiseisvuspäeval. Ta kasvas üles küll kesk-Hondurases kus ma pole eriti käinud, kuna elasin rohkem ida pool ookeani ääres, aga kõik Hondurasega seonduv ja lugeda sellisest pereajaloost on minu jaoks nii huvitav muidugi :D

Karinil ja emmel ka ei läinud väga ootuspäraselt see reis, sest Frankfurdis pidid nad pikka aega politsei lindi taga ootama ning ei pääsenud oma väravani. Keegi ei öelnud mis toimub ja peale mingit aega pidid nad oma käsipagasi jälle masinast läbi panema ja kõik reisijad pidid keha skannerist läbi minema. Ei tea siis miks selline suurendatud turvakontroll äkitselt. Eestis pidin neid u 25 minutit ootama lennujaamas. 5 kohvriga on ikka raske reisida ja vahepeal võivad nad ära ka kaduda kui neid koguaeg üle ei loe :D Ma oleks kogemata ühe kohvri takso järjekorda unustanud kui ma poleks neid üle lugema hakanud viimasel hetkel. Mind paneb ikka nii imestama, et taksos saab kaardiga maksta Eestis nii paljudes taksodes (või kõikides juba?), ja Karinit ja emmet pani imestama, et UK-s ei ole sellist võimalust. Teades britte, siis kaardiga maksmise võimalus võib alles 50 aasta pärast tulla, kui mõelda et nad pole siiani oma eraldi kuuma- ja külmavee kraanidestki lahti saaanud veel. Siiani peab paljudes kohtades UK-s mingi 5 naela eest vähemalt ostma, et kaardiga üldse maksta saaks, kui sa just teenustasu maksta ei taha..

Nüüd olen juba üks päev kodus peesitanud. Kohe esimesel õhtul saun ja järves ujumine, mida ma terve suvi kohutavalt ootanud olen! Pole paremat ujumiskohta. Esimene vette minek see suvi muideks. Swanseas olles jäi mul tegelikult poole suve täiesti vahele selle ilma pärast ja selle pärast, et ma loen korralikuks suveks ainult seda kui ma maakohas saan olla mõnda aega.