little update

No tereee :)

Kirjutan nüüd ühe väikese sissekande Eestimaalt ka siis. Peaaegu 3 kuud tagasi oli viimane kord kui kirjutasin ja Hondurase- Mehhiko päevitus on ka selle ajaga enamus maha läinud :(

Suure osa veebruari kuus veetsin ma kodus Lõuna- Eestis, vahepeal käisin ka Tallinnas mõned tööintervjuul ja lihtsalt, sest siin läheb pika ajaga ikka väga igavaks ära eks :D Kuid nii mõnus oli lõpuks rahulikult ka kodus olla peale seda poolt aastat. Pikka aega ära olles hakkad ikka hindama selliseid asju ja ka näiteks külma temperatuuri, sest ma tõesti igatsesin oma talvejopet kanda ja midagi muud peale lühikeste pükste :D Nagu ma olen öelnud, kuum niiske kliima pikaks ajaks- definitely not my thing. Tagasi tulin ka õigel ajal, ei ole pidanud nii pikalt pimedal ajal Eestis olema ja sain suure D- vitamiini koguse Kesk- Ameerikas kätte ning talve depressioon jäi õnneks olemata :-) Nüüd paar kuud peale äratulekut on mul väike igatsus tagasi tulnud. Alguses ma ei jõudnud ära oodata kuni ma koju saan, aga nüüd hakkab nostalgia peale tulema ja mõnus oleks lihtsalt nt 1 nädalgi külastada seal ja lapsi näha keda nii igatsen! Mõnikord on ju hea käia kohtades kus sa tead kõigest kõike. Ükskord nägin isegi unes kuidas ma tagasi läksin, suured muutused olid toimunud, meie vabatahtlike maja oli suhteliselt paleeks ümber ehitatud koos Xboxide jms-ga :D Reaalsed unenäod nagu alati.

Märtsi kuust läksin Tallinnasse alaliselt elama, kolisin Liisi juurde ja sain kohe oma toa ka õnneks super king size voodiga :D Hakkasin ühes restoranis tööle. Varasemalt ma pole mitte kunagi elus olnud palgalisel tööl, niiet esimestel nädalatel õppisin palju ikka ja see nädal sain oma esimese palga ka kätte yay :D Kuna ma mitte mingisugust rutiini töös ei salli, sobib see mulle päris hästi. Iga päev on erinev, tunnid on erinevad, nv-l kui peod on seal siis on üldse üle 12h vahetused. Huvitavaid inimesi käib ka seal. Nt 2 inglast kes juba u 16 a Eestis elanud. Ja kuidas sa inglastega jutu peale saad? Ikka jalgpall (West Ham ja Hull City fännid), ja isegi seda pole vaja et jutule saada. See mulle meeldibki nende juures et pole imelik isegi võõraga rääkima hakata. Tuli siis välja et nad eesti keelt eriti palju ei valdagi, alguses pani mind see imestama et peale 16 a ka ju, aga explanation oli üsna hea. Esiteks, kui keegi välismaalane tuleb siia elama ja üritab keelt õppida, eestlased automaatselt lähevad ing keele peale üle kui nad eesti keelt pursivad, sest nii on lihtsam ja eks me ise ka taha ju muus keeles rääkida. Teine asi mida oli ka üllatav kuulda oli see, et kui mõni välismaalane üritab eesti keeles midagi öelda aga mõni sõna jääb lausest välja v on väga vales vormis, meil kaob lause mõte täiesti ära ja ei saagi aru mida öelda taheti. Aga kui inglise keeles näiteks mõni väga hulle vigu tehakse, nad saavad ikka aru mida sa umbes öelda tahad. Aktsendiga on täpselt sama asi. Ma olen seda viimasel ajal ise ka tähele pannud kui mõni vene klient tuleb ja üritab eesti keeles midagi öelda, rõhk valedesse sõna osadesse pandud, ma ei saa tavaliselt midagi aru.

Autokoolis käin ka nüüd. Võtsin e-teooria sest mul pole tõesti aega klassiruumis istuda, saan vähemalt ise planeerida kuna mida teha, kuigi vahepeal tuleb muidugi motivatsiooni puudus. 7 sõidutunnis ka käinud ehk siis 1/3 tehtud.
Varsti plaanin joogas ka käima hakata. Vaja oma mõtetes veidike selgust, ning jooga on nii füüsisele kui ka psüühikale hea.

Tahtsin hispaania keele tunde ka võtta et meelest ära ei läheks aga nüüd juba liiga hilja sest semestrid ülikoolis alanud, ja eraldi keeltekoolis oleks liiga kallis. Et siis tahaks ülikooli minnes küll seda lisaainena võtta. Ülikooli koha pealt siis nii palju et olen päris mitu kuud mõelnud nii Hollandi kui Inglismaa peale. Hollandis oleks hetkel ainukeseks võimaluseks minna Groningeni ülikooli mis pakub Psühholoogiat BSc inglise keeles. Inglismaal nagu ma vist eelmise aasta novembris mainisin, on mind vastu võetud 2 ülikooli ilma mingisuguste condition'iteta mis on väga hea :) Kuna UCAS-es saad alles siis kindla vastuse anda kui kõik 5 ülikooli on vastanud, sain ma seda teha alles eelmine nädal kui peale 6 kuud tuli Šoti ülikoolist vastus, niiet University of East Anglia sai ära firm'itud :-) Ja mu kursus algab vist 26.ndal septembril. Nüüd pean tasapisi uurima hakkama õppemaksu laenude ja muud toetuste osas. Inglismaale minekus oleks ma 100% kindel kui 9000 naela asemel aastas oleks mõni väiksem õppemaks sest mõte sellest et lõpetan laenukoormaga pole eriti meeldiv ning see on ainuke põhjus miks ma Hollandit kaalun, kuid jällegi, igatsen Inglismaad liiga palju ja meeldib olla keelekeskkonnas mis poleks võõras ning kus saad kõigest aru mida räägitakse, ja üldse keskkonnas mis on juba pikka aega tuttav olnud. + muidugi pubikultuur, ei seda unustada saa! :D

Aga Tallinnas mulle meeldib elada, alati on midagi teha ning kõik võimalused olemas ning hea väljas käia. + Subway üle on mul ka ülihea meel :D Hetkel tulin nädalavahetuseks koju, kus ma pole kuu aega käinud. Järgmine kord on ilmselt juba mais.

So long then

üks pühapäevane lastehommik töö juures, nii palju armsaid väikesi tegelasi oli :)

kokteilikoolitus. Keegi pidi mõned teist muidugi ära ka jooma, ega selliseid
asju raisata ei saa :D

Eesti- Andorra mäng

väikese Normaniga keda polnud suvest saati näinud

Munadepüha hommik kui emme Tallinnasse külla tuli 

Viimane pakk tajadasid Hondurasest

London

23.01

Külm külm külm... Siiani on nii raske harjuda sellise temperatuuri vahetusega kui ma tulin 25 kraadisest keskkonnast. Ma isegi näen oma hingeõhku õhus :O 

Esmaspäeva hommikul pidi üks mu Hondurase sõbra sõber William mind La Ceibasse viima bussile kell 10 aga kuna liiklus oli suur jäime hiljaks, kuigi buss oli seal veel, mulle piletit ei müüdud, ning William ütles et ta oleks pidanud lisama et ma olen Euroopast mitte USAst sest siis oleks vb müüdud pilet :D Aga kuna see jäi ära proovisime teist bussifirmat kus tuli välja et ma jääks hiljaks oma lennule kui ma tollega oleks läinud. Niiet William pakkus et ta viib mind ise San Pedro Sulasse lennujaama, mis on 2.5 h tee. Mulle väga ei meeldinud et ta oma aega minu peale pidi nii kulutama aga polnud muud võimalust, ta isegi raha et tahtnud selle eest kuigi ma ikkagi maksin. Lennujaamas ta ka ootas kuni kõik mu check-in'id ja riigist lahkumise maksud said tehtud ning saatis mind ära. Ma olin niiii tänulik lihtsalt, nii palju aitas ning lahke inimene oli. 

Lend oli okei, umbes 2h 15 min. Miami oli niii ilus pimedas kõrgelt, kõik need tuled. Miamisse jõudes pidin uuesti check- ini tegema. Mulle üldse ei meeldi see lennujaam ikka. Töötajad ei tundu kunagi lahked seal olevat, nii grumpyd koguaeg. Oma pagasi sain kohe kätte ja tundus et ei jäägi oma järgmisele lennule hiljaks sest mul oli ainult 2h aega ning arvestade et see on USA, see aeg pole piisav väga. Kõik tundus hästi minevat, v.a. mu peavalu, aga siis nägin et üüülipikk järjekord on pagasiruumist väljumiseks, ma tõesti ei saa aru kuidas see nii oli sest tavaliselt pole mingit järjekorda ju. Ootasin seal tükk aega ning siis otsisin veel British Airwaysi ka ning jõudsin u 45 enne lennu algust check- in'ini. Lend pidi küll hiljaks jääma, 15min niiet kõik oli okei. Lend lahkus küll 45 min hiljem aga jõudis õigeaegselt Londonisse. Aeg läks suht kiiresti lennukil. Õnneks istusin kahe laheda inimese vahel, üks oli Peruulane ning teine inglane kes oli ooperilaulja kruiisilaeval. Toit oli ka ülihea. Poolmagasin ainult 1.5 h vist, aga hea seegi. Andrea ja Tini (keda m IBst tean ja kes siin ülikoolis käivad) tulid mulle lennujaama vastu. Nii veider oli maandudes lund näha, nii excitiiing. Mõtlesin et mis see 0 kraadi ikka ära ei ole..Aga on küll :D 

Esimene asi oli kohe Cadbury šokolaadimunad, pärast oli chocolate hangover. Kuna mäletate, Hondurases ju šokolaadi ei müüda. Ma olin nii õhinas kõige pärast, isegi kui enamusele inimestele oleks kõik masendav tundunud kui päikest pole, külm, lumi :D

Õhtul läksime välja ka sest mingi ülikooli õpilaste pidu oli. Magasin kuni kella kolmeni päeval täna. Veider on magada ilma mingi lärmita nii kaua, sest Hondurases mu max uneaeg oli kella 10ni vist. Täna pole midagi teinud eriti, lihtsalt voodis lamand need 6h :D Homme Hastingsisse paariks päevaks :)

Imelik on mõelda et ma tulin Kesk- Ameerikast, selline tunne on nagu läheks sinna tagasi sest kõik on lihtsalt nii tuttav seal. Kui ma Hondurasesse läksin, sadas, lahkusin, sadas (4 päeva ilma päikseta)

29.01

1 päeva pärast peaks Eestis olema, isegi vähem !! Ootan jubaaa! Selle nädalaga sain siis Hastingsis käidud, ja ka college's kus vanu sõpru ja õpetajaid nägin. Majutuse sain Peter'i juurest kes IB2-s on nüüd. Alguses olid edasi tagasi piletid 10 naela, aga kui ma üks päev hiljem vaatasin olid need 32 :( Niiet alati tuleb kohe ära osta. Laupäeval läksime ühte üliarmsasse pubisse Andrea korteri lähedal. Nii hubane koht. Edasi läksime kesklinna veel teistesse pubidesse ka ning lõbus oli :-) Sain ka esimest korda Londoni musta taksoga sõita :D
Pühapäeval jäin natuke haigeks, nüüd tunnen natuke paremini ennast juba, aga kunagi pidi see ikkagi tulema, kuna mu organism pole harjunud sellise ilmastiku vahetusega veel. Ilm on suhteliselt depressiivne vahepeal, kuna päikest ei näe eriti ja see mõjub väga ikka olemisele. Hondurases ma ei jõudnud ära oodata kuna ma paksemaid riideid saaks kanda, nüüd ma mõtlen, miks? :D
Aga lähen Stratford'i nüüd, et koju inglise teed ja šokolaaid osta :D

See pole Antarktika, või Gröönimaa

Miami õhust

Päris šokolaad !!!

London!! :)

Andreaga

London Olympics professionaalidega :)

Peter oma buddy'ga :D

Canary Wharf'i ümbrus

mina, Andrea, Tini

meie sõit musta taksoga siis :D

viimased pildid veel Hondurasest, üks meie 4st 24/7 sajuga päevast

Üks õhtu tegin värava lahti ja seal ta oli :D

Sain ka enne minekut ühe kingituse ühelt sõbralt :)

Meie viimane brunch kõigi vabatahtlikega koos

väike Allyson

oma lastega :-)

Farewell...

Nii kurb tunne on hetkel. Ma ootan tagasi tulemist ning lund nii väga aga raske on lahkuda. Olen kaks nädalat nüüd jälle VAP programmis lastega tegelnud ning eile oli nendega viimane päev. Hommikuse grupi ajal jäin ma koju sest keegi peab alati kodus olema kui koristaja tuleb, ning Brittany organiseeris nii et kõik pärastlõunase grupi lapsed ka tuleksid hommikul et mulle lahkusmikaardid teha. Mul polnud aimugi sellest muidugi. Pärastlõunal oli mu viimane grupp siis. Tegime palju pilte ning videosid. Kogu aeg ütlesid kui väga nad mind lahkumas ei tahaks näha. Ma hakkan neid niiiiväga igatsema !!! Enne lahkumist andsid nad mulle ühe suure ümbriku kus olid kõikide laste kaardid sees. Ma olin nii üllatunud kui  nad ütlesid et neil on väike kingitus mulle. Mul tulid pisarad kohe silma. Isegi ühel poisil, Gustavol, kes tavaliselt just kõige paremini ei käitu ning keda ma korrale tihti pean kutsuma, tal olid ka pisarad silmas ja siis alles jõudis kohale kui tähtsad me lastele oleme tegelikult, isegi kui sa sellest alati aru ei saa, ning minu siiatulek tasus ikka ära! Õhtul lugesin kõik kaardid läbi, mõned olid isegi nagu kirjad, ja kõigis oli sees kui palju nad mind armastavad ja igatsema hakkavad ning siis hakkas veel kurvem. Ma ütlesin neile et kui ma kunagi tagasi tulen, on see üllatus. Hüvastijätud on ühed kurvemad asjad maailmas L. Teisipäeval oli mul viimane täiskasvanute inglise keele tund, ning jällegi, sama asi. Esmaspäeval kui ma head aega kõigile vabatahtlikele pean ütlema, kes mulle nii lähedaseks on saanud, ma nutan vist terve aja, ma olen nii emotsionaalne selle koha pealt :D Mu lend Miamisse on õnneks 3.30 päeval niiet ei pea väga vara ärkama. Ning teisipäeva hommikul kell 10 jõuan Londonisse.

Mis vahepeal veel juhtunud on siis. Kolisime rannamajast teise vabatahtlike majja sest eile tuli 14 USA keskkooli õpilast koos Honduras Child Alliance esindajaga siia, ja jäävad vist 10 päevaks niiet parem oli nad panna sinna suurde majja. Ma jagan nüüd tuba Brittany ja Dianaga. Mulle nii meeldib siin. Alguses kui ma El Porveniri tulin mulle eriti see maja ei meeldinud kuna see on palju väiksem nign 30 kraadise ilmaga väga kuum, aga nüüd kus see on täis inimesi, ehk siis 6 inimest, nii hubane ja lõbus on siin. Üks uus vabatahtlik tuli ka Põhja- Inglismaalt.

Nüüdseks on 22h järjest vihma sadanud. Eile pärastlõunast alates ning terve öö. Vahepeal oli see nii tugev et tundus et katus kukub sisse. Tänavad on nagu tiigid. Viimati kui nii hullult sadas oli vihmaperiood ning oktoober. Täna pidid kõik VAP grupid kokku tulema ning organiseerisime ühe suure mängu, aga me ennem ujuks kui jookseks jalgpalli väljakul.

Võibolla lähme õhtul 3 lempiira eest piljardit mängima jälle, viimane võimalus 15 US sendi eest mängida :D

***

I feel so sad at the moment. I’m looking forward to coming back and snow so much but it’s so hard to leave. I’ve been working in VAP again for 2 weeks after coming back from the holidays, and yesterday it was my last day with the children. I stayed home during the morning group yesterday because the cleaning lady came, and Brittany had secetly asked the afternoon kids to come in the morning as well to make me farewell cards. I knew nothing about it of course. The afternoon group was my last then and took lots of photos and videos. They kept telling me how much they don't wanna see me go :( I’m going to miss them soooo much!!! Before leaving they gave me a big envelope that consited of cards the children had made in the morning. I was so surprised when they said they’ve got a little present for me. My eyes teared up immediately. Even one boy, Gustavo, who sometimes doesn’t behave well and I often have to tell him off, had tears in his eyes which was so touching. That’s when I realised how important we are for the children here even when you don’t realise it always and how much appreciated we are, and my volunteering here really payed off! In the evening I read through all the cards, some were like letters, and each one of them said how much they love and miss me, and how good of a teacher/friend they thought I was. I told them that one they when I’ll come back I’m going to surprise them. I’ve always beed bad at putting my emotions into words but I hope they realise how much it all meant to me. I’ve always disliked good byes so much! L Tuesday it was my last evening teaching the adult English class as well, and again, the same. On Monday when I got to say good bye to all the volunteers who all have become so close to me, I’ll probably cry the whole time. I’m just so emotional about these things :D My flight to Miami is at 3.30 pm luckily so don’t have to wake up too early. I’ll arrive in London at 10am on Tuesday.

What else has happened here then. We moved from the Beach House to another volunteer house, because 14 US high school students came here yesterday with the head of Honduras Child Alliance, for 10 days I think. So it was better to put them into the bigger house. I’m sharing the room with Brittany and Diana now and I really like it here. At first when I came to El Porvenir, I didn’t like this house much as the Beach house is much bigger and when its 30 degrees, this house is so hot. But now as the house is filled up, it is so much fun and cozy here. We got a new volunteer from North- England as well, so there’s 6 people living here.

It’s been raining for 22h hours straight now. Started yesterday afternoon and rained the whoooole night. At times the rain was so strong it felt like the roof was going to fall in. The streets look like ponds. Last time it was raining like that we were in the rainy season and it was October. Today the VAP groups were supposed to come together and we had organised a big game for everyone but now it’s off because we could rather swim than run on the football pitch.

Maybe we’ll go and play pool for 3 lempiras again, last chance to play for 15 US cents :P

Teine vabatahtlike maja kus nüüd elan, ja Brit / the other volunteer house where I live, and Brit in the background

väikesed tiigikesed / little ponds

Kaardid mis mu lapsed mulle tegid :) / Cards the the kids made for me

Ühe õpilase kaart seest, nende grammatika pärast on raske küll aru saada aga siiski väga armas /
inside of one card. Its quite tricky to understand because of the grammatics but still really sweet!

meie tuba

oma silmi varjamas et pisaraid näha poleks :P / hiding my eyes so the tears wouldn't be visible :D

retuusidega võimlemas :D / stretching with leggins

Hilbron ja Brit. Hilbron on Honduralane kes siin lähedal elab ja hakkas ka meiega vabatahtlikuks, õpetame inglise ja hispaania keelt segamini. / Hilbron is a Honduran who lives closeby and started volunteering with us as well, all of us are teaching mixed up English-Spanish to each other.

Kenneth või Kenito keda ma hakkan niiii väga igatsema / Kenneth, who Im going to miss soo much!

Diego and Edwin

viimane endaleiutatud mängupäev tennise palliga. /last self-invented game day with a tennis ball

Allison, Celina laps kes meiega vabatahtlik on / Child of Celina who is also volunteering with us. She's a heartbreaker

laes on näha meie mereteemalisest nädalast kaunistusi / decorations from the Sea week, in the ceiling

vaatasin korraks eemale ja pärast nägi tahvel selline välja :P / looked away for a sec and another moment the board looked like this

un beso

Gustavo  mulle kaarti kirjutamas kui mind tunnis polnud /Gustavo writing a card for me when I wasnt in the class

kõik tööhoos / everyone busy with the task

viimane kallistus/ the last hug