Pico Bonito

Reedel peale Kinder'it läksime teiste vabatahtlike ja ühe Honduralasega siis väikesele reisile. Võtsime bussi ühte väikesesse linna mille nimi on La Unión ning sealt rongi oma esimesse peatusesse kus paadireis pidi olema ühel jõel. Mina alguses kujutasin rongi ette nagu rongi ikka aga tuli välja et see oli nagu väike kaarik raudteel nagu alt pildilt näete :D Kui kohale jõudsime läksime kõik ühte paati ning hakkasime sõitma. Jõgi hargnes kolmeks ja nagu see mees ütles, et igal haru on teistsugune, et esimesel on vist ahve rohkem näha, ei mäleta eriti mis teiste omadus oli :D Igatahes, sõitsime siis kalda lähedalt ja kuulsim ahve, kes kõlasid väga veidralt :D See paadijuht oskas loomade hääli nii hästi järele teha et ei saanudki aru kas oli loom või inimene. Öeldi et krokodille võib ka näha aga seekord ei näinud. Siis nägime veel nahkhiiri puudel, suur parve valgeid linde istumas okstel, ja valge näolist ahvi. Õnneks sain pildi ka tehtud, aga ta nägi nii naljakas välja, lihtsalt vahtis oksa peal tükk aega. Siis see Honduralane keda me kõik Daniks kutsume küsis naljaga et 'Que gringa te gusta?' mis tähendab et 'Missugune tüdruk sulle meeldib?' :D 

Umbes pool tundi enne kui oma paadireisi lõpetasime hakkas vihma nii kõvasti sadama. Siiani on sadanud iga päev peale 4 tavaliselt ja kui sajab siis ikka nagu oavarrest. Niiet lihtsalt ligunesime seal paadis. Aga siin pole mul vihma vastu midagi, ei olegi nii lämbe ja külm ka pole vihm. Peale seda üritust läksime oma hostelisse kus jagasime end 3 majakesse ära. Brongeerisime õhtusöögid ka ära. Aga Lõuna Ameerikas ei pea ju keegi ajast kinni :D Õhtu oli küll väga lõbus!

Majakesed on üli armasad. Mitte ühtegi mugavust peale voodi pole, aga midagi puudu ka ei jää. Külm dušš oli olemas nagu ikka, voodi oli hästi mugav. Majad on lahtised, ses mõttes et katus ei puutu ülemist osta seinal täiesti. Hondurases on kõik majad alati mingitmoodi lahtised. Panin korralikult putukatõrjet enne magamaminekut peale siis. Söök oli hästi hea, siin ón tavaks kartuleid viilutatult, kana, ube süüa, nagu all pildil näha on. Enne magama minekut läksid mõned meist basseini ka ujuma kus vesi oli soojem kui õhk siis. Esimest korda Hondurases oli mul natuke külm peale basseinist välja tulekut.

Hommikul ärkasime pool 8. Nii mõnus oli ärgata ja kohe välja minna ning vaadet näha, värske õhk ka. Hommikusöögiks oli muna, kartulid, oad ja grill-liha, mis oli hommikusöögi kohta veidike liiga palju ja harjumatu. 

Siis sõitsime Pico Bonitosse mis oli ka lähedal. See koht oli kohe mäe all kus pidime maksma n-ö parki (mis on tegelikult džungel) sisenemise eest 120 lempiirat (u 6.5 dollarit). Sealt algas meie matkamine. Seljakotid saime sinna jätta, niiet ainult kaamera ja veepudel kaasa. Esimene peatus oli 10 min kaugusel kus oli esimene kosk. Kaks meist jäid sinna ja jätkasime reisi kõrgemale. Seal oli mingitmoodi rada ka, aga kogaueg pidi enda ette vaatama ja ei soovitatud midagi puudutada sest mõned taimed on mürgised seal džunglis. Peale mõnda aega üles ronimist, tuli mu jalge eest üks uss/madu mööda, musta ja valget värvi. Ma olin niii lähedal sellele peale astumisele. Sain peaaegu mini ataki jälle, ei taha ussihammustustele eriti mõelda. Niiet peale seda oli kõigi liikuvate asjade suhtes väga paranoiline :D Dani vahepeal rääkis meile muud infot ka džunglist, ja ta ainult räägib hisp keeles. Me vahepeal küsime talt ing keeles kui ei oska muidu, sest ta natuke saab aru aga enamasti räägime ikak hispaania keeles. Peale 45 min olime kõik higised ja kuum oli olla. Ning jõudsime siis meie lõpp-punkti, suure kose juurde. Niii ilus. Hüppasime kohe vette mis oli mõnusalt külm. Mõtlesime et ronime üle kivide teisele poole kosele lähemale. Ja tegelt oli see väga ohtlik sest kivid olid ju märjad ja väga libedad. Mingit moodi turnides saime siis kivilt kivile, kasutasime 2 rätikut ka veel et kui laskuda oli vaja siis panime need ette kivi peale et ei libiseks. Õnneks oli Kurt'il veekindel kaamera ning sai palju pilte tehtud mis ma kunagi hiljem lisan. Kose alla ei saanud minna sest liiga tugev surve oli, ma üritasin küll lähemale ujuda aga nii tugev lainetus oli ja ma silmi ka ei saanud lahti hoida, sest kartsin et kaotan läätsed ära. Pärast tagasi ronides pidime ühelt kivilt vette hüppama. Mulle tavaliselt väga kõrgelt hüapta ei meeldi aga pärast kui ära tegin hakkas meeldima.

Panime oma riided ujumisriiete peale siis ja hakkasime tagasi minema. Ma alguses arvasin et tagasiminek võtab rohkem aega sest me pidime laskuma ja kuna kõik on märg peab ettevaatlikumalt tegema seda, aga ei olnud midagi hullu. Väga vedas üldse et keegi kosel ega matkates viga ei saanud,sest suur võimalus oli kogaueg et saab. Tagasiminek oli palju mõnusam sest ei olnud kuum tunne enam kõndida. Dani näitas meile ühte termiidipesa ka, ja tegi väikese augu sinna sisse kust mõned termiidid välja ronisid. Ta ütles et nende pesa on täiesti nende väljaheidetest tehtud. Ning siis ta ütles et termiidid maitsevad nagu porgandid natuke ja sõi ühe ära :D Ma ka siis proovisin ja polnudki kõige hullem :D

Tagasi all tuli üks auto järgi, kastikas, niiet ma läksin taha koos mõne teisega istuma. Ülimõnus on sellises kliimas kastikas olla, ta sõitis mingi 100 km/h vist maanteel ja ma oleks sealt peaaegu minema lennanud :D 

Tagasi jõudsime umbes 1 ajal. Mul on siin ajaarvamine koguaeg nii sassis, sest ma ei suuda uskuda et me nii kiiresti jõudsime matkamas käia ja kell 1 juba tagasi jõudsime. Läksime siis Diana ja ühe sakslasega randa päevitama. Siin võtab päike ju ülihästi. Peale ühe poole päevitamist 20 min olin juba palju pruunim. Peale seda merre hüpe, esimene ujumine Kariibi Meres :) Nii mõnus vee temp jälle. Nagu sooja vanni minek, ja lained ka. Päevitades ikka kuulsid mingeid poisse vilistamas või midagi ütlemas, aga see nii tavaliseks muutunud juba :D 

Naljakas on et vahepeal kõndides suvakad inimesed lihtsalt hüüavad Bye. Ma saaks aru kui Hola vms, aga nad alati ütlevad head aega kui vastu tulevad, ja ma isegi ei tea neid :D

Plaanisime kell 4.45 viimase bussi võtta La Ceibasse et Pizza Hut'i minna, (seal neid 3 isegi). Just siis kui me teise vabatahtlike majja jõudsime, hakkas paduvihma sadama, ja ma pole kunagi näinud suuremat ja tugevamat vihma kui see vist. Muide terve päev on alati täiesti päikeseline ja kuum aga siis peale 4 võib sadama hakata või õhtul hoopis. Sest pimedaks läheb kell 6. Ja need vihmapilved tulevad alati mägede poolt ka. Igatahes, vihm oli nii tugev, niiet kui 1 sekund selle käes olin sain juba täiesti läbimärjaks. Hüppasime bussile siis, aga natukese aja pärast tuli välja et see buss läks La Unióni :D :D Me lollid gringod läksime maha siis ja õnneks oli õige buss kohe seal. Kui me juba La Ceiba piirl olime, hakkas buss bensukasse sisse sõitma ja mingi 5 m enne sinna jõudmist buss suri välja :D Läksime siis lükkama :D See oli nii naljakas. Kui palju sa midagi sellist ikka näed iga päev ??? Jõudsime siis ära lükatud, ja kui paak täis, ei läinud buss ikka käima. Kui bussijuht seal ees kapoti all oli midagi teinud, läks buss lõpuks käima, niiet 25 min läks siis selle peale :D Lõpuks jõudsime linna, võtsime takso Pizza Huti. See nägi välja ikka viimase peal. Hästi ilus, ja teenindus oli ka nii hea. Pritsessina tundsin kohe, kõik tehti ette taha ära :D Ja nii naljakas oli et see ettekandja ütles alati exellente kõige peale :D 

Peale seda kui kõhud täis, rullisime end täis kõhtudega mööda tänavat kaubamajani. Ostsin sealt plaastreid, küsisin kõike hispaania keeles ja puha :D

Hiljem tulid kõik ülejäännud vabatahtlikud meie Beach House'i, ja korraldasime väikese oleku siin.

Kokkuvõttes läks mul umbes 1200 lempiirat kogu reis, ehk siis üle 60 dollari- transport, söök, erinevad piletid, ööbimine. Ei olegi kõige hullem hind, kui mõelda et näiteks Londonis maksad nt London Eye ja Madame Tusseaud' külastamise eest isegi rohkem.

Aga tänese päeva jooksul olen näiteks nii palju erinvaid kogemusi juurde saanud. 

Muide, ma olen tähele pannud et Hondurases on nii palju kanu. Lihtsalt kõnnivad tänavatel vahepeal ju :D Isegi Kinder'is kõndis paar kana ringi ükspäev.

Siin ma teen ühe päeva jooksul niii palju. Mitte ühtegi hetke ei tundu raisatud olevat. Koguaeg nii palju tegemist ja aeg läheb siis ka siis kiiresti. Ei olegi jõudnud veel maha istuda ja lihtsalt hispaania keelt natuke õppida,aga vähemalt on mul praktika kohe käepärast. Praegu tundub mulle nagu mitu nädalat oleks siin olnud, kõik on juba nii tutavlik ja lahedad inimesed on ka :)

Nüüd on juba pühapäev. Peale ärkamist läksime meie maja kõrval olevasse väli söögikohta. Ostsin Fresca mis on üks limonaadi/fanta sarnane jook, väga populaarne Hondurases. Siis üks mees tuli sinna mangosid müüma, meil oli et jess ikka võtame. Mangod olid väikesteks tükkideks lõigatud kotikeste sees. Kui ütlesime et tahame ühte, ta hakkas sinna chillit lisama mingi soolakastmega. Nii rõve maitse :D Kes see chillit lisab mangole? Äädika järgi maitses. Veider. SIis seal oli üks koer ka kes nii kõhn nägi välja et ribid paistsid. Mul hakkas nii kahju ja siis tõin talle kaks saiaviilgu ja mindeigd veidraid viinereid ka mida ma nagunii ise poleks söönud. Mul hakkab koguaeg loomadest nii kahju kui ma neid sellises olekus näen. Hiljem läksime randa lamama, ning ma läksin ujuma ka, aga kui ma natuke edasi olin kõndinud, tundsin äkki jalal nõelamist. Kõndisin edasi ja siis teisel jalal tundsin sama. Ujusin siis ruttu tagasi. Kurt ütles et siin võib millimallikaid ka olla niiet see see oligi vist. 

Peaks nüüd hispaania keelt õppima ja kõik lõpuks lahti pakkima.

Homme lisan teised pildid ka nädalavahetusest, kui vees olime.

On Friday After Kinder me, other volunteers and one Honduran went on a little trip. First we took a bus to La Unión. There we had to take a train to our first destination where we went to a boat trip on a river. At first I imagined the trains here would look like trains but this looked like a little carriage on the rails :D You can see a photo below the post. The boat trip was awesome though. At first we heard some really angry monkeys because the sounds they made was awful. It was really nice to be on the river in the middle of the jungle though. Later we saw bats on trees and white-faces monkeys. One was really funny. Just stood on the branch and stared at us :D Luckily I got a nice picture. Half an hour before our boat ride was supposed to end, it started to rain heavily. So far it has rained every day i've been here, usually after 4 or in the evening. The whole day it is always sunny though and really hot. I dont actually mind the rain here, it's a nice refreshment after a hot day, and it isn't cold either. And when it rains here it rains really really heavily!!

After that, we went to our hostel. It looked so nice. We divided ourselves into 3 cabins. They didn't look like usual cabins but I liked it. Something different is always cool, just to have a new experience. The view from there was just breathtaking, the mountains in the background. In the evening some of us jumped into the pool which was outside inthe hostel as well. In the morning it was so nice to wake up and the first thing to go outside, and just look at that view, it wasn't that hot yet either (only 25 degrees?).

For breakfast, we had Honduran usual, scrambled eggs, sliced potatoes, some bean sauce and grilled meat which is really strange combination for breakfast I think.

After that we went to Pico Bonito. They say it's a park but I'd just say it's a jungle. We payed 120 lempiras (about 6.5 dollars) for the entrance and started hiking. It took about 10 min to get to the first waterfall. Really beautiful. 2 of us stayed there and we continued our journey. Most of the times when we walked it  was very steep and I was thinking that it would take so much time to come down afterwards because its wet and got to be careful. But it went faster than I thought. On the way up, we all walked in a line, and we had to look where we stepped all the time and he said we shouldn't touch anything because some plants may be poisonous. When we were walking, a snake suddenly crossed the track just in front of my feet. It was quite thin, and black and white. I almost stepped on it which in that case would have probably bit me. It was so scary and then I was kind of paranoid the rest of the way. Anyway, we reached our destination after 45 minutes. It was nice and cool there, so was the water. We all jumped in, great refreshment. There were big and slippery rocks that were blocking our way to the waterfall so we decided to try and climb over. It could have ended really badly but luckily there were no casualties :D And we had 2 towels we used so the rocks wouldn't be that slippery. It was so much fun, really loved that experience. Afterward when we walked back I didn't feel so sweaty and hot so it was really worth it. On the way down, Dani showed us a termite nest. He said they taste like carrots. I ate one termite as well :D Wasn't that bad :D 

Later we called a pick-up truck to take us back to El Porvenir. I and 3 others sat in the back so when the car drove like 100 km/h I almost flew away but it was so nice considering the heat :D It's really cool that nobody cares if a pick-up truck is full of people and there are no regulations about it.

We got back at 1 pm, it always seems so much later for me because it felt like the whole hiking trip lasted a whole day. I always do so much here during a day because so far I have had to wake up early as well.

After we got back most us went to La Ceiba to a Pizza Hut (there are 3 of them there). Just before we took a bus, it started to rain so so so heavily, so it was really hard to talk because the rain was really loud. I was in my dress, and nothing else so I just couldn't be bothered to run, 1 sec in that kind of rain and I was soaked. It was actually quite fun. So when we got on the bus, we found out a bit later that this one didn't go to La Ceiba, luckily another one was just there so we ran to the other bus. When we had almost reached La Ceiba, the bus turned into a gas station. At least it tried to turn. Because 3 m before getting there, the bus broke down. So most of us got out and helped to push the bus :D I was laughing the whole way, because it all looked so funny, us pushing a bus :D After we succeeded and the bus was filled with petrol, it didn't start. So the bus driver had to go out and fix something. We basically stood there for 25 minutes, but I didn't mind because all of this is a new experience to me and just makes me laugh :D 

In town, the pizza hut looked so nice, much nicer than the one in London I went to, and I had never seen a service better than this. The waiter said 'exellente' all the time, like 'agua exellente' etc, :D After eating we rolled ourselves (like a Diabeto in Family Guy) to the mall. I bought plasters, asked in Spanish and all :D I just need more practice in speaking and most of all, i need a bigger vocabulary.

When we got back we had a little house party with other volunteers in the Beach House. 

The whole trip cost me about 1200 lempiras, which is over 60 dollars. It is actually not that much for the whole trip considering it included transport, accommodation, tickets, food. Thinking that in London e.g. you pay even more when you visit London Eye and Madame Tusseaud. That's why it's nice to travel here.

Today (Sunday) I got up quite late, and after breakfast we went to that little outside cafe or whatever you call it just next to our house, and got a Fresca which is really popular here. It kinda tastes like Lemonade, Fanta and Sprite altogether. There was a dog as well who looked so skinny and sad. I've always had that weak spot for animals and get really sad when they look like that so I got white bread and sausages for him. While we were sitting there, one guy came to sell mangos. We were like yeaa finally some mangos because so far we haven't got to eat that much fresh fruit here. So we said that 'si 2 por favor' which contained of mango pieces. The guy started putting chili sauce and some salty sauce also into that bag so we were left with mangos that smelt of vinegar :S So I decided not to eat it. Do they really eat mangos like that??

Later when I went into the sea, I felt a sting on my right ankle, and then two more stings on the other ankle. So I swam back quickly. Kurt said that was probably a jellyfish. But they can't be big because it didn't hurt that much, just stung.

I just study some Spanish now.

Byebye :-)

El Porvenir kell 7. 

Väikeses poekeses El Porvenir'is

Vana Ameerika koolibuss mis nüüd linnade vahelt sõidab

rong :D

Cuero y Salado rio

leidsime puu otsast paadireisi ajal, seest hapuka aga hea maitsega, ning raske on koorida

:D 

nahkhiir

Sellise nimega maakond siis Hondurases, mis tähendab 'jumal tänatud'

meie hostel

väikesed cabañod

hommik kell 7.45

unine

basseid hostelis

Pico Bonito, kus meie mätimatk algas

neid puuvilju pidi poes ka müügil olema, hästi hea maitsega ning magusad

esimene kosk

sellise kujuga oksi oli ka

see mis häält tuhanded sellised tegid kuulete viimases videos / the sound that thousands of these fellas made can be heard in the last video

mürgised

meie lõpp-punkt, kuhu siis ujuma läksime, ja üle nende kivide pidimegi ronima, pildi peal pole väga aru saada aga tegelt on need palju kõrgemad

termiidipesa

ananassi põld

enne La Ceibasse minekut, selline vihmatorm

kui bussil bensiin otsa sai :D

Pizza Hut

                              Ahvid/  Here you can hear the sound that the monkeys made

                                                    

                          Prussakate või mardikate kisa / Sound of those bugs seen above

WebRep

currentVote

noRating

noWeight

Hola a todos!

Alguses tuleb vist iga päev kirjutada sest nii palju uut ja huvitavat juhtub.

Täna oli mu esimene päev siis Kinder'is. Ma siis seletan üle igaks juhuks. Kinder on üks programm kus mõned vabatahtlikud töötavad väikeste lastega alates 5-7 eluaastani. Hetkel on meid 3, Mina, Diana ja Nikki Inglismaalt. Ega rohkem poleks vajagi. Siis on veel üks naine seal kes inglise keelt ei räägi aga nad laulavad näiteks tähestikku, siis mingit džungli loomade laulu, õpivad tähti (täna õppisid Z kirjutamist ja mõnel ei tulnud see isegi 20ndal korral välja :P ), hommikul nad ütlevad mingisuguse palve ja laulavad Hondurase hümni. Lastel pole eriti distsipliini siin, vahepeal tuli kaklusi lahutada, ja koha peal nad ei istu ka kaua, ning väga kõvasti räägivad koguaeg, niiet õpetaja peab koguaeg neid korrale kutsuma. Ja kui nad midagi laulavad, siis täiest kõrist, niiet ruumis olles mu kõrvakiled lähevad peaaegu katki :D Alguses on nad natuke tagasihoidlikumad ja siis natukese aja möödudes, kui neid juba üle 16ne on seal, lähevad ülemeelikuks. Niiet päeva lõpuks ronisid kõik mu peal juba, samamoodi ka teiste vabatahtlikega. Diana oskab päris head hispaania keelt niiet ta suudab nendega vähemalt rääkida. Aga lastega õpid ka ikka päris palju sõnu, nt hommikul kui nad laulsin ma üritasin loomade nimesid meelde jätte, ja kui nad näiteks kiigu peal on ja tahavad et hoogu teeks, või kui nad tahavad et neid kiigu peal taevasse lennutaks, siis need hakkavad ka meelde jääma :D Ma üritasin ühele tüdrukule Z tähte õpetada vist ikak pool tundi, ja ikka tuli tal väga väga krõnksuline see välja :D Paljude nimed on ka väga inglaslikud, nagu Alice, Angie, Christopher, Cindy, Nancy. Naljakas oli see et vahepeal kui kellegi nime küsisid, nad vuristasid oma 4-5 nimelise täisnime ette :D Mitte midagi ei saanud aru.
10 ajal anname neile kelloggseid piimaga ja siis peavad nad hambaid pesema, kõigil oma hambahari seal. Siin tulebki kõigile hügeeni õpetada, sest nad on pärit väga vaesetest peredest ja päris paljudel, on hambad ju auke täis, isegi esihambad, ja sellise musta värvi. 
Peale 11st tulid enamusele õed või emad järgi.Siin on nii ka et vanemad õed vennad hoolitsevad näiteks nooremate eest, sest kõigil on tavaliselt väga suur pere siin, ning nagu ma kuulsin et mõnedes peredes pekstakse ka lapsi kes meil seal on, aga imelik on et nad ikka koaeg naeratavad või tunduvad õnnelikud, nagu Lõuna- Ameeriklased ikka. Ilmselt sellepärast ongi mõnedel nii halb käitumine seal. 
Alguses on nii raske laused kokku genereerida, eriti kui palju sõned oled unustanud ja pead õigesse vormi ja aega panema. 
Koju jõudsime pool 11 umbes, jubedalt kuum ja päike paistab ikka koguaeg lagipähe ka, raske on kõndida 15 min niimoodi. Käisime ühest väikesest poest ka läbi, sissepääsu ees oli üks vanem mees, siis kohe küsis mu nime ja rääkis midagi hisp keeles. Tundub et väikestes kohtades nagu see nad vist alati kui valget inimest näevad, tulevad juurde rääkima vms. Tutvusin veel mõne Honduralasega keda Diana teadis.
Kodus siis kohe külma duši alla, sest ega sooja vett polegi ju. Isegi kui kuum on olla, tahaks ikka leiget vett vähemalt, aga harjub ära. Siin elades käid vähemalt 2 korda duši all päevas, sest koguaeg on selline kleepuv tunne. Juuksed on mul siin kliimas ikka väga lokkis koguaeg. Kui üritasin föönitada eile, siis fööni võimsus oli siin pistikus sama nagu väljas tuul puhub pmselt :D Ja juuksed ei jää mitte mingit moodi sirgu :D
Kell 2 läksime samasse kohta tagasi sest Kurt, see ameeriklane kes siin majas elab, pidi La Ceibasse minema niiet mina, Diana ja Nikki läksime suuremate laste tundi. Kus on umbes 13-16 vanused vb? Kui me sisse astusime siis poisid ütlesid 'muy bonita' meile :D Ja kui end tutvustasime siis kõik plaksutasid :D 
Seal õpivad need kes ei ole suutnud oma klassi lõpetada, ehk nagu meile öeldi 4 klass ja 6 klass, 4 lauda oli ja meid jagati ära. Mina sain 2 16 a tüdrukut ja õpetasin neile matemaatikat. Alguses kui See peaõpetaja mulle ühed kaardid andis kätte kus olid tehted nagu 4-3, 9-0, kuni 11ni, ma ei saanud eriti aru, sest miks peaksid nii vanad sellist asja õppima. Ja te ei kujuta ette, ma pole kunagi midagi sellist näinud. Me kuuleme küll ju uudistest ja igalt poolt koguaeg et palju kirjaoskamatust on arengumaades jne, aga kui silmitsi sellega ei seisa siis väga ei taipa. Need tüdrukud, nad ei osaknud isegi kirjutada. Terve tund üritasin neile liitmist ja lahutamist seletada 10 piires. Üks tüdruk tundus veidike veider, natuke nagu tal oleks midagi viga, ja ma kuulsin et tal pidi laps ka olema. Igatahes, see tüdruk ei saanud vist ikka midagi selgeks. Ta kuulas küll alati ja oli veidike kohtlaslik, aga nad vist ikka ei tea et 5+0 on 5. See teine, tema sai natuke paremini aru. Alguses kui ma nende juurde läksin, ma mõtlesin et appikene kuidas ma seletan kõike hisp keeles, aga siis lihtsalt alustasin numbrite ja märkide ütlemisega ja lasin neil vastata. Hiljem käisid küsisin paari sõna Diana käest ja üritasin seletada natuke teistmoodi, nagu 'kui sul on nii palju õunu jne'. Ja sõrmede peal. Ja teate, kõige raskem on neile seletada nulliga liitmist ja lahutamist. Ikka vastavad et 4+0 on 1 vms :D Aga mulle isegi meeldis õpetamine, palju rohkem kui hommikul ringi jooksime. Esiteks mulle meeldib kui keegi hakkab aru saama millestki mida nad enne ei osanud, ja see peakski vabatahtliku töö olema ju, et muudad midagi. Hakkamegi nüüd iga argipäev käima seal 1h päevas peale Kinder'it. 
Sellepärast meeldib ka seal, et palju rohkem õpid hispaaia keelt kui muidu, täna ka, nii palju sai räägitud, mis sest et samad laused aga ikkagi :D Igast muud sõnavara selle jaoks õpid käigupealt, niiet homme võtan oma sõnastiku kaasa. Üks asi ei meeldi mulle et kui nad ütlevad mulle midagi ja siis vaatavad suurte silmadega otsa ja ootavad vastust, ja mul pole aimugi mis nad ütlesid, ja siis nad küsivad uuesti, ja ma ikka ei saa aru. Niiet nad peavad mu 'no entiendo'-ga leppima :D
Muide, kõigil Hondurase naistel keda käinud olen, on muidugi mustad, aga ka lokkis juuksed. Ei ole ühtegi sirgete juustelist näinud.
Hiljem läksime teise vabatahtlikute majja kus arutasime nädalavahetuse plaane. Homme lähme kella 12 ajal ära ühte teise linna, ma ei teagi nime aga igatahes jõuame Pico Bonito'sse välja, mis nagu google piltidelt näha võib, on niiii ilus. Homme on paadisõit jõel, džunglist läbi vist, siis ülehomme matkamine mägedes ja kuskil on kosk ka seal vist. Ei jõua ära oodata.
Täna veel läksime Kurt'i ja Diana'ga mere äärde jooksma, ehk siis pooleldi vees :D Niiii mõnus !!! Kuigi see on palju raskem kui tavalisel pinnasel, sest jalad vahepeal vajuvad liiva sisse, meeldib see ikka väga. Sest merevesi oli nagu soe vann mis jalgadele vastu uhtus ja mägesid oli ka küljel näha. Tahaks varsti sinna lihtsalt jalutama minna. Järgmine kord võtan ujumisriided kaasa et kohe ujuma minna peale jooksmist. Siis tegin endale süüa, ehk panin tortillade peale salsat, viinereid, tomateid ja juustu ja ahju, nagu emme kodus tegi :D Jõin esimese Hondurase õlu ka ära, mis on päris hea. 
Sain veel värset ananassi mis oli nii maitsev!
Iga päev tunudb et sajab, tavaliselt õhtu poole. Mul pole midagi siin vihma vastu, sest siis on mõnusam õhk ja pole nii lämbe. Täna sadas nii kõvasti, et 1 sek väljas olleks oleks läbimärg olnud. Öösel välgutab koguaeg taevas ka.
Kell on küll nii palju juba sest peab kell 6 ärkama, aga pean kõik selle nüüd ing keelde ka tõlkima :D
Laup õhtul jõuan jälle tagasi. Lähme kõigi vabatahtlikega, ainult üks jääb siia.
Ma olen juba väga hästi kohanenud siin. Tundub nagu oleks nädalaid siin olnud :D Nii kodune tunne on juba, sest mulle meeldib see elamine ka, piisavalt suur ja kõik olemas. Väga vedas ikka et Beach House'i sain :D


Today was my first day at Kinder which is a program where some volunteers work with kids aged from 5-7. At the moment, its 3 of us there, me, DIana and Nikki (UK). There is also one Honduras woman who teaches. The day started with them saying a prayer and then singing Honduran national anthem. When they went inside, they sang a song about jungle animals and I tried to pick up some new vocabulary as well :D The children have no discipline. Sometimes we had to separate them because of fighting. Some are really quiet though. At first they were more shy but when the number of little ones got to 16 and + they misbehaved so much. The teaches has to tell them off so often because they just can't stay put for more than 30 sec. We also taught them some parts of the face in English. The main thing they did the whole day was learning how to write Z. I was helping one girl for like 30 min or so and she still made really crooked Z-s :D No matter how I taught her. Later we were playing outside with them, and at the end of the day they were all over us and wanted us to twirl them around etc :D  The funny thing was that sometimes when you asked their names, they quickly say all their 4-5 names they have :D And many of them have English names as well like Nancy, Cindy, Alice etc.
After 11 we headed back, went through a little shop. I think when you go to shops in little places the people who sit there the whole day always want to know the name of the newcomers, so yea i got to introduce myself quite a lot :D At home I immediately took a cold shower because here showering twice a day is a must, unless you want to feel all sticky and sweaty. By the time we got back it was so hot again (as always actually) and  its a torture walking for 15 min like that. 
Later we went back to the same place where there was a class for older kids, like 14+. We just wanted to go because one of the volunteers couldn't go today so we covered and I'm happy we did because I really liked it. There are like youngsters who had failed in school, so by teaching there, we are trying to pass them at least until 6th grade. So we were divided up and I got 2 girls who were about 16 yrs old. I thought that they have some kind of knowledge already but those ones couldn't even write. So I tried to teach them 5-4 and 9-0 for an hour. At first I was struggling and just said the numbers and signs but later when I thought it would be easier for them if I gave some examples, I asked Diana some words and started making sentences like 'if you had 4 apples and you give away...' etc. And then I tried to show them that it is much easier when they would use their 10 fingers when adding or taking away. And I have never seen something like this before. They didn't even get 1+1 right, and I am not kidding ! Then the hardest thing for them was adding and taking away 0. No matter what I said or did, they got it wrong all the time. I mean some kids are smarter there, doing multiplication and stuff, but they were in a different group. I realised I actually really like teaching this easy stuff. First of all I like when I make someone understand something they didn't know before, and second, I learnt so much Spanish as well. Because you gotta talk constantly and make sentences, so next time Im gonna bring my dictionary so I can find words I need. I think they were also happy that we were there and it was interesting for them. The biggest problem isn't when I can't make sentences. The biggest problem is when the kids say something and then look at you with puppy eyes and wait for an answer and you have no idea what they said and then they say it again and you still have no idea what the said. So they just have to accept my 'no entiendo'.
When we got back we went to the other volunteer house where we discussed our weekend plans. We are going to Pico Bonito tomorrow (type into google images, looks like paradise), and come back on Sat evening. It should be maybe 2h away by bus and train. ? Btw the accommodation is really cheap, last weekend when they went to one island, it was 5 dollars per night. 
Anyway, tomorrow we should go on a boat ride though a jungle and on Sat hiking and there should be a waterfall as well. Really excited :) 
Before we went running on the beach, It was so nice felt like a hot bath splashing against you all the time. It is quite hard to run there as you sink in sometimes but I just love the warmth of the water and wind. This is definitely my favourite sea :D Later I got to eat fresh pineapple too, soo yummi.
I should go to sleep now, 6h sleep again.

üritan kunagi teha pildi siis kui pilvine pole, sest lõunast läheb alati nii pilviseks kõrgel

algunas fotos de Honduras

Nagu lubasin tulevad nüüd pildid ka. Vahepeal on jälle nii palju juhtunud, et ei jõua kõike meeles pidada. Päeval viis mind Diana (Šveitsist) Charlie juurde, kes elab siin ja ta rääkis mulle reeglitest ja muust olulisest, sain võtmed ka. Enne seda käisime korra rannast ka läbi, liiv on hästi mõnus seal, ja vesi...meri on sama soe kui õhk !!!! Ma olen harjunud ainult külmade meredega aga ei jõua ära oodata kuni sinna ujuma saab!! Diana ütles et siin rannas käivad enamus Hondurase inimesi riietega sees. Aga see rand pole nagu te ette kujutate, et inimesi täis. Täiesti tühi on enamusjaolt. Vesi ka pole kristallselge helesinine siin. Diana ütles et ühel teisel saarel kus nad eelmine nädalavahetus käisid, seal oli selline helesinine ja hästi ilus, nagu piltidelt näha võib.

Pärast käisime veel teises vabatahtlike majas. Ma sain ikka kõige paremasse majja, esiteks see on palju suurem ja ei ole nii kuum, ja meil on pesumasin ka. Meie oma on mere ääres ka kohe, teine on 2 min kaugusel. Seal kohtasin veel inimesi, üks paar Inglismaalt, üks Saksamaalt, Kanadast, ja Ameerikast. See kes minu majas elab, tal on ikka väga ameerika aktsent :D Teisel pole jälle üldse Šoti aktseni minumeelest.

Tulime tagasi ja siis sain Internetti. Me nüüd jagame Dianaga ühte netipulka, et siis kuus peaks see mulle maksma minema 12 dollarit umbes. Ja 5 GB saime selle eest niiet väga palju, sest ainult siis kui Youtube lahti teed või Skyped läheb suht palju.

Kell 4 läksime bussiga linna siis. Kui majast välja astusime hakkas kohe sadama nagu ikka troopilises kliimas, aga ma väga ei mind'i seda sadu siin, sest see pole ju külm ometi :D Buss on nagu USA koolibuss, kollane. Läksid bussile ja siis mingi aeg tuleb üks mees raha küsima, sõit La Ceibasse on natuke alla dollari, mis on väga väga, ja 20 min sõidad. Kuigi ma kuulsin et bensiin on siin väga kallis, isegi kallim kui USAs. Muusika käis väga kõvasti bussis :D Tee peal nägin mägesid!!! Mulle niii meeldivad mägised paigad ja need olid ikka väga kõrged mäed, üli ilus. La Ceibas läks buss ainult bussijaama ja pidime takso võtma kaubamajani. See maksis natuke üle dollari. Siis seal tegin endale SIM kaardi ja läksime toidupoodi sest mul polnud ju mitte midagi süüa. Muide, Diana tuli siia 2 n tagasi ja kui ta SIM kaardi sai, siis õhtul tuli talle sõnum umbes et 'Tere ma olen see poiss kes sullle sim kaardi müüs' jms ei mäleta täpselt, aga nii naljakas :D Kui selline asi Euroopas toimuks, vallandataks see mees kohe. Siin sellised asjad normaalsed ilmselt. Ja te ei kujuta ette kui palju ma süüa ostsin !! Ma mõtlesin et äkki läheb 500 lempiirat, aga mul läks 1377!! Ehk siis üle 70 dollari. Aga loodan et seda jätkub ikka üle ühe nädala. Ja šokolaadi miskipärast üldse ei müüdud seal, ainult küpsised. Ja Coca colat ja Hondurase õlut ka muidugi. Olin terve päev sellest unistanud, sest selles temperatuuris, külm Coca cola pole kunagi parem maitsenud!! Mõnus karastus. Ahjaa, mis on naljakas siin ja ma arvan et kõigis Lõuna Ameerika riikides, ja Aafrikas jne, et Coca- cola teine tähendus on 'pood'. Sest enamus poodidel on lihtsalt see peale kirjutatud :D Niiet kõik teavad et see on pood.

Toidupoes olid ka inimesed kes toidu kilekottidesse pakivad sinu eest. Väga mugav, ja ülimalt abivalmid. Me panime kõik kärusse ja ta küsis et kas on vaja abi käru lükkamisel :D Igal pool sellised töötajad teevad kõik sinu jaoks ette ja taha ära. Võibolla on nad natuke rohkem abivalmid valgetega. 

Aga jah palju vahtimist on. Ma olen nagu märklaud kui ringi kõnnin. Majad on siin mitte kõige ilusamad ja väga primitiivsed või vähemalt kedagi eriti ei huvita kuidas nende majad välja näevad või nende aed, mõnel on väga ilus maja, mis on suht harva, aga kohe kõrval on siis mingi väga kole hurtsiku sarnane tsementehitis. 

Tagasi El Porvenir'i tulime taksoga jälle. El Porvenir on väga väike linn muide. 

Homme on mu esimene päev siis, pean kell 6 üles ärkama. Kella 7st kuni umbes 11ni pean seal olema ja siis vaba aeg. Minu meelest päris hea, siis on terve päev vaba ja teen mis tahan, õpin hisp keelt, olen netis, loen raamatut. Sest siin on nii palju raamatuid, mis teised vabatahtlikud on maha jätnud. Kaks mu majast läksid teise majja DVD vaatama, aga ma jäin siia sest tahtsin Skype'da Jackiga. 

Ma tunnen ennast juba palju paremini. Hommikul oli veel veider tunne ja väga võõras, ma polnud veel väljaski käinud. Nüüd kui juba rohkem inimesi tean ja nendega rääkinud ja ringi käinud olen, on palju parem tunne, nagu hakkaks kohanduma. 

Aa, ja see on veel nii lahe et olen näinud siin päris mitu sellist palmi kus kookosed kasvavad ja mingid kollased asjad ka veel :D Nii tahaks mõne värske sealt noppida. :P

Imelik on et mu ööpäevane rütm pole üldse segi läinud kuigi 2 p pole eriti maganud ja täna ainult 9h.

Hey y'all. During the day I went to the beach for a bit. It's really nice to not wear shoes there and tip my toes into the sea, because the water is as hot as the air !!! Can't wait to swim there. Btw the beach, it's not like full of people, its mostly empty. And the sea is quite grey, just like in England. You can see clear blue water in other places in Honduras though.

Later we went to the other volunteer house. I met some people from Germany, Canada and the States. I think I got the best house, because it's much bigger and isn't that hot, also it's nice to be next to the sea. Their house is only  2 min from here though.

I am sharing an Internet stick with Diana (from Switzerland) now. So I think I pay about $12 per month for 5 GB. It was so nice to be on the Internet after so long and chat with people. 

At 4 we went to La Ceiba by bus. Its about 20 min from here. When we stepped out of the house it started to rain heavily but stopped in 10 min. Just like it's common in tropical climate. The bus looked like American school bus, yellow. The ride is a bit less than a dollar so quite cheap although I heard that gas here is really expensivo. In the bus there was loud music on like everywhere here. On the way, I saw some really high mountains as well, was stunned. So beautiful because I absolutely love mountainous places.

In La Ceiba we went to the mall which was really big. I got a SIM card and shopped for groceries. Btw Diana told me that when she got a SIM card, that man who sold it to him in the store texted him in the evening :D Wth..? I guess it's normal here, because in Europe he would have been fired or even worse.

Anyway I bought loads of food, I though I'm gonna spend around 500 lempiras but instead 1400 almost which in dollars is over 70. :O Well I guess the first time you always spend more. They didn't sell any normal chocolate there though :( Then I bought Honduran beer and Coke as well, because I had been dreaming about cold Coke since the morning. That is the best thing to have here, so refreshing. It has never tasted better than in this temperature now. Oh yea, what's funny, is that here and everywhere in South- America I think, there is Coca- Cola written on every shop. It probably translates to 'shop' here :D Because where you see this, you know it's a shop :P

In the grocery store there was a guy who was packing the food you bought into a bag as well, very comfy, and people are really helpful anyway. After out trolley was filled with 15 bags (10 were mine I think :D), he was like 'Do you need me to help you push it?' Maybe they are even more nice when you're white, don't know. But people do stare here a lot when I'm walking around.

The houses in El Porvenir (a very small town) are quite primitive or just not really special, nobody really cares how their front garden or house looks like. There are couple of very nice looking houses with big fences here too, but next to them there is an bad looking one again, so it's a strange pattern.

Tomorrow's my first day then. I need to wake up at 6, and I will be at Kinder from 7 to 11 I think and the rest of the day is free. That's quite nice because then it gets hot and I can do other stuff, like learn Spanish, Skype, read, because other volunteers have bought so many books and they have all left them here.

I feel so much better already. In the morning I still felt weird and strange, but after this day meeting people and talking to them and seeing around, I feel like I'm starting to adjust. I also Skyped with Jack which was really nice, see a familiar face :)

What's also cool is that I've seen quite many palm trees that have coconuts growing, green though, and some yellow fruits. I really hope I will find some fresh ones when they are ready. :)

The weird thing is that I don't have a jet lag. Although I didn't sleep for almost 2 days and slept for only 9h.

minu tuba

vaade mu toast

inimesed on koguaeg me maja ümber millegi pärast

elutuba/köök

rõdu ja merd on ka näha

teel Miamisse

Miami

väike tekike mis lennukilt sain 

vaatasin kuidas Bermuda kolmnurgast üle lendasime :D

päris hea list filmidest, kõik väga uued

see polnud küll minu lennuk aga oma silmaga pole kunagi nii suurt reisilennukit näinud :D Sest Gatwickis on alati palju väiksemad

Heathrow 5s ülisuur terminal

Kookosed

Diana ütles et see on kirik :D

selline on siis rand siin

meie maja 

mingi väike välikohvik vist

lempiirad. 18 lempiirat on 1 dollar siis.

WebRep

currentVote

noRating

noWeight

In Honduras

18.09

Kell on 5-48, istun rongis nüüd ja olen kurb L Ma lootsin et mu pisarad ei hakka küll voolama aga no terve eilse öö nutsin. Magama ka ei tahtnud eriti minna niiet vist pool 3 sai magama jäädud, sorry emme :D Ega eriti vahet pole küll kas 3 või 2 tundi magatud. Sain hästi ülesse ikka.

Ma ei taha eriti ette teada kui palju ma oma asju vedama pean metroosse üles alla, ja mu kohver tundus ka raskem olevat kui kui ma Eestis siia tulin. Heathrow 5ndasse terminali saamine on nii pain in the ass ka, pean kahes kohas metrood vahetama. Lisaks veel on Londonis minumeelest alati ehitustööd ka kuskil käimas ja mõned metrooliinid on kinni.

Kui takso rongijaama võtsin, taksojuht küsis ka kas ma lähen puhkusereisile või. Siis ma ütlesin et kõige raskem on ära minna alati, ta ütles et vähemalt oleme piisavalt noored et üksteist veel näha. Tõsi tõsi.

Jack’i ema ka nii armas, eile enne kui magama läks andis mulle paki Quaverseid kaasa mis on mu lemmikkrõpsud Inglismaal ja mida ma siin olles koguaeg sõin. Ma pean vist inglise keelde ka hakkama osa asju tõlkima Hondurases sest Jack tahtis ka mu blogi lugeda.

Eks ma räägin siis mis ma siiani teinud olen. Mingi päev saime linnas Peter’i ja Orloviga kokku (IB2), mõlemad lätlased, üks on venelane muidugi. Siis nad tutvustasid meid kahele uuele IB1le ka, Lätist ja Ukrainast on üks isegi. Mõlemad Maksim’id. Ma küsisin sellelt ukrainlaselt et kui palju ta maksab aastas college’i eest, sest siis kui ma IB2 läksin pidi college’i eest maksma hakkama, mina õnneks ei pidanud küll. Ta ütles et kuna Ukraina pole Euroopa Liidus maksab ta mingi 6300 naela aastas !!! Väga rikas peab ikka olema siis vist :D sest elamine läheb ka ju juurde. Teised maksab üle 2000 naela aastas vist. Siis käisime koolis ja Jack’iga, saime oma IB diplomid lõpuks kätte, kolm paberit. Saime mõnede õpetajatega ka kokku. Küsisin kõigi käest et kas uusi eestlasi on ka see aasta kuna eelmine aasta polnud. Lõpuks linna ütles see ükraina poiss et üks tüdruk, Mirjam, on küll Eestist. Ma olin täiega happy, vähemalt hoiab keegi eestlaste iivet Hastingsis kõrgel :D Kahju küll et aasta varem ei kohtunud. Kui linna peal nägin teda ja eesti keeles rääkima hakkasin tundus ta väga üllatunud olevat ikka :D Kui tihti ikka kohtab eestlasti siin?

Mis ma veel teinud olen siis....midagi erilist vist. Suht palju lilhtsalt telekat vaadanud, see mulle nii meeldib siin sest iga kord kui teleka ette maandud on midagi mida vaadata, ja see on ka hea et programme on nii lihtne salvestada siin ja nt pausile panna mida minumeelest Eestis vist teha ei saa. Siia tulekust alates hakkasin X-factorit vaatama mida ma kunagi varem ei viitsinud vaadata, nii igav tundus see varem. Nüüd mulle nii meeldib. Kõige paremad on esimesed osad minumeelest, kus audition’id on jne. Siis siin ollen vaatasin kaks korda ’The Pursuit of Happyness’ ja ’The Shawshank Redemption’ telekast. Ükskõik kui palju neid näinud ka pole, need kaks on kvaliteetfilmid mida kuangi ei väsi vaatamast.

Eelmine reede läksime Peter’i poole õhtul Jackiga. Seal olid see sama kamp koos keda linnas nägime. Mõnus õhtu oli. Laupäeval pidime tegelt kostüümipeole minema, ühe Jacki sõbra sünnipäevale. Ma ei tea kas ma juba ütlesin seda aga varem ei teadnudki et nad kutsuvad kostüümipidu ’fancy dress party’ks. Sest kui Jack ütles mulle et fancy dress party toimub, ma ütlesin talle et Ok, vähemalt on mul kleit olemas :D Ma olin nii kaua mõelnud et millena lähen, sest raha ei tahtnud eriti kostüümile kulutada. Lõpuks mõtlesin et lähen mingi 1920ndate gängsterina. Ostsin siis 3 vajalikku asja, ja ikka jäi minemata L Sest see oli u 15 min tee sinna autoga ja kõigil olid autod täis, ning takso eest ka ei tahtnud üle 10 naela maksta ühe otsa eest. Kurb oli küll.

Eile läksime linna jälle. Ma sain Mirjamiga kokku peale ta kooli. Käisin enne seda college raamatukogus ja proovisin kas saan arvutisse sisse oma vana koodiga, õnnestus :D Kõndisime siis linnast St Leonardsisse temaga ja ma pommitasin teda küsimustega, nii huvitav on teada igasuguseid muutusi mis koolis toimunud ja milline tema ja ta klass on. See aasta on üks Leedust ka ju, sest varem olid koguaeg teatud riikidest nagu Läti, Saksamaa, Eesti, Inglismaa Eurooplastest. Nii veider on mõelda et IB on läbi, tunnen ennast nii vanana, nagu see oleks mitu aastat tagasi olnud. Nostalgia tekib kaa, koolis raamatukogus olles tuli näiteks meelde kuidas seal iga päeva sai käidud ja koguaeg sisse astudes nägid tuttavaid nägusid. Aww nii kurb jälle L Koolis on ju kapid ka lukkudega nüüd igal korrusel, jälle midagi mis suvel juurde tehtud. Tundub et iga aasta läheb alati paremaks, college ja õpetajad õpivad oma vigadest ka. Mirjami blogi lugedes ta rääkis et keemia õpetaja oli minust ja Ellest ikka heldimusega rääkinud et kui head õpilased me ikka olime. Tema kohta seda väga öelda ei saa, aga väga tore inimene on küll. Maurice ka neile inglise keelt ei anna, keegi naine annab. Kahju minumeelest sest temast paremat õpetajat küll pole ning ta tegi tunni koguaeg nii huvitavaks oma kõigile teada tuntud lausetega haha. Martin teab millest ma räägin :D funny... Ahjaa, kui kooli sisse astud siis need klaasuksed mis seal on, nendele on paljudes keeltes Welcome peale kirjutatud, ja isegi eesti keeles, kuigi see on valesti- ’teretulnud’. Ma mõtlesin siis et kas nad tõesti usaldasid google translate’i??? Ise õpetavad meile neid allikatid mitte usaldama. Ironic.

Hiljem tol päeval käisime Peteri juures jälle läbi ning siis hiinakasse kus ma jälle oma sweet and sour chickenit sõin. Seal on suvega 30 senti hindu tõstetud aga pärast nägime et ilmselt sellepärast et see kes hügieeni nõuete täitmist hindab skaalal 1-5, oli 5 andnud, kuna kevadel oli veel 3. See kord ei kuulnudki mingit hiina keelset tülitsemist ja karjumist köögist :D

Peale seda läksin oma hostperele ka külla. Nad sõid õhtust samal ajal, koguaeg pakkusid mulle ka aga kõht oli juba täis. Neil on kaks uut õpilast praegu, üks teeb AS- levelit Saksamaalt, ja teine on Kolumbiast ning õpib inglise keelt. Ta ing keel oli suht halb aga ta hästi armas tundus olevat sest enne kui ta välja läks ütles et Honduras ja Kariibi meri on väga ilusad ning et seal tuleb lühikesi riideid kanda vms :P Nii hea oli hoste jälle näha, Andy visakas paar nalja jälle jutu sisse nagu alati :D Kõik pommitasid mind küsimustega. Ütlesid et kui tagasi lähen pean Jacki ja Martini endaga kaasa võtma ja siis õhtusöögile minema nendega. Nad on nii armsad ikka, ja üks parimaid hostperesid, sest nad on alati nii õnnelikud kõiki oma eelmisi õpilasi nähes ja hoiavad mõnede pikaajaliste õpilaste eludega ennast kursis. Nad ütlevad et neil on mingi üle 200 õpilase majast läbi käinud ju 6 a jooksul.

45 minuti pärast jõuan London Bridge’le ja sealt pean siis rändama hakkama lennujaama poole. Väljas on ka natuke valgemaks läinud sest pool 5 oli täiesti pime. Hetkel olen ma ärimeestega ümbritsetud siin rongis :D Kõik lähevad Londonisse tööle. Muide, Hondurasel pidi olema ju 6st kuni 6ni valge ainult, suht aasta ringi. Ja bussid näiteks seal linnas ei sõida enam peale 6te. Kõik on nii mures minu pärast, eks ma isegi võibolla natuke aga ma veel ei taju seda olukorda eriti. Üksi on küll veidike kurb ja scary minna, aga üritan hakkama saada ja ise ma selle endale ju korraldasin. Saab veel iseseisvamaks siis, kui üldse veel saab :D
Wow see tuli küll ikka väga pikk postitus :P Vähemalt on teil mida lugeda siis järgmise korrani. Hoian ise ka end teiste eludega kursis, nagu Elle Hollandis, Keidi Austraalias, ning Mirjam siin. Keep up the good work guys !! Matu sa võiks ka Kolumbiast midagi kirjutada!!!

Nüüd olen lennukis ja umbes tunni kaugusel Miamist. Kuni 5ndasse terminali jõudmiseni läks kõik plaanipäraselt, olin isegi 15 minutit varem. Kohvrit ei pidanud üldse üles alla vinnama, sest õnneks olid sellised metroojaamad kus eskalaator oli. Anyway, jõudsin siis viimaks 5ndasse Heathrow terminali ja vaatasin Departures plaani kus kõik minevat lennud on ära toodud, ning siis sain mini ataki, sest kõigist sajast lennust oli just see 11.15 Miami lend tühistatud !! Sellest hetkest alates läks kõik allamäge. Terve päeva jooksul on mind juhatatud ühe teenindaja juurest teise juurde. Ootasin siis ühes järjekorras mingi 15 min, seal kus vist tühistatud või hilinevate lendudega tegeldakse, ja kuulsin inimesi rääkimas seal et järgmine lend oleks alles kell 1 ja kell 3. Asi poleks kõige hullem olnud kui mul mingit ajakava poleks, aga mulle on kindlaks ajaks tellitud takso lennujaama ja ma ei taha väga hilja ka jõuda, isegi oleks pidanud 18.35 Hondurase aja järgi jõudma sinna. Siis ma ütlesin sellele naisele et see on mul connection flight ja ma ei saa hilisemaga. Natuke aega kui ta seal uurinud oli, ütles et kell 11.35 läheb Virgin Airlines’i lend ka Miamisse, (alguses pidin British Airwaysiga minema), aga see oli 3ndast Heathrow terminalist. Niiet pidin Heathrow expressi 3ndasse võtma, mis õnneks oligi järgmine peatus kohe. Ja ma ütlen et Heathrow lennujaam on väga väga suur, 5s terminal on nagu loss :D Kui 3ndasse jõudsin, nägi nii teistsugune välja, esiteks 3s oli inimesi täiesti täis (3s kuulub Virgin Airlines’i alla ja 5s British), hull sagimine käis. 5ndas terminal oli nii vaikne ja tsiviliseeritud :D Läksin siis ühe laua juurde ja öeldi et seal saab ainult elektrooniliselt check-in’i teha. No eks ma hakkasin oma piletitelt ja passist asju tippima sinna masinasse ja natuke hiljem ei lasknud miskipärast edasi liikuda järgmise lehe peale, kus mulle oleks pilet prinditud. Kutsusin siis mingid lennujaama tädid sinna, ja kui üks oma arvutis järgi vaatas et milles jama on, ütles et ’sul pole ju viisat’. Siis jäi mul küll süda seisma korraks, for real. Kuna ma pole kunagi USAs käinud, ma mõtlesin et kui mul see uuem pass on, siis ei olegi vaja ju mingit viisat enam, ja lolli peaga mõtlesin et ongi 90 päeva viisavaba seal, aga see naine ütles et ma pean mingi Esta nimelise viisa taotlema endale. Isegi kui ma turvast Miamis välja ei lähe. Ma siis küsisin et kas ma jään oma lennust maha (mul oli 45 min aega kuni check-in kinni pandi !!!!), ta ütles et võibolla. Edasi juhatati mind kuskile internetipunkti, kus ma seda taotlema pidin, ta ütles et 9/10st on võimalus et saan viisa koheselt kui ma oma andmed sinna ankeedile Internetis sisse trükin ja 14 dollarit maksan. Jooksin siis järgmisele korrusele ja pidin veel Interneti eest maksma 1 naela. Mul oli nii hea meel et emme oli veidike raha pangakontole üle saatnud sest muidu ei tea kaua oleks läinud, kuna ma ei saanud helistada ka sest mul polnud levi seal. Seal internetipunktis oli veel üks mees ja tüdruk kes ka vist viisat taotlesid kiirelt. Ma palvetasin et ma oleks see 9/10st juhus et viisa kohe kätte saaks. 20 min enne sain siis valmis ja õnneks tuli kohe vastus et Approved. Väike kergendus. Jooksin jälle alla et check ini teha ja pilet saada, ning siis juhatati mind jälle uude kohta edasi. Lõppkokuvõttes sain kõigega valmis 15 min enne. Läksin siis turvast läbi ning väravani. Siis kui lennukile astusin küsis stjuardess kohe piletit, ja no ma oskasin selle 2 min ära kaotada või kuskile panna, sest mulle just anti see kätte koos passiga, aga igatahes ma seda enam ei leidnud. Õnneks sain uue. Lennukis pidin veel mingi asja täitma mis alati tuleb teha enne US-i sisenemist. Ma niiii vihkan kõike seda bürokraatiat, 100 punkti tuleb kuskile minemiseks läbi käia, 100 asja ära täita. Ja kuna see bürokraatia on väga levinud USAs üldse, eriti lennujaamas seal, on mul terve lend olnud väike hirm et äkki nad oskavad seal jälle mingi tõkke mulle ette seada.
Ok, aga nüüd teisel teemal. Lennuk on väga väga väga suur, nagu arvata oligi. Kui oma istme juurde kõndisin, läksin esimesest klassist läbi ja seal on ikka väga mugav, nad põhimõtteliselt lamavad seal oma suurtes toolides, mitte nagu Estonian Air kus esimene ja tavaklass on samad :D :D Siis oli mingi veidike kallim turistiklass ka kus olid ka suht suured istmed ja siis mina. Lend kestab 9 ja pool tundi. Filmide jms list on siin ikka väga suur, vaatasin ära ’Brave’ multika ja ’Mirror Mirror’, mõlemad suht igavad. Nälga ka siin ei jää :D Lennu alguses said kõik nagu complimentary drink’i, ise võisid valida, ma võtsin pohla vodka kokteili, mõtlesin et paneb magama :D Aga üldse ei maitsenud. Siis tuli peaeine koos salatiga, siis natuke hiljem magustoit, ja natuke aega tagasi õhtuoode, ehk siis muffin ja võileib ning kohv. Ja mis veel, nad annavad lennu alguses sulle 3 kilepakendit kui tahad: ühe sees on kõrvaklapid, teise sees on tekk, padi on ka tooli peal, ja kolmandas oli hambahari, pastakas ja silmaklapid ja vist sokid :D :D Pole kunagi nii palju free stuffi saanud haha :D

Lugesin siis veel inglise ajalehti ja seal oli kirjas et Honduras on suurima tapmis-reitinguga riik maailmas. Jess mõnusa tunde tekitas kohe L. Hakkamegi maanduma nüüd. Lennu ajal jälgisin kaarti ka oma väikeses telekas ja vaatasin kuidas lennuk üle Bermuda kolmnurga lendab :D Kõige kõrgem kõrgus oli vist 11.3 km ja kõige külmem temp -60 kraadi. Ja kiirus u 850 km/h me thinks. Kui lennujaamas ootan kirjutan natuke jälle. Ma väga loodan et te viitsite selle kõik siin läbi lugeda :D

19.09

Olen nüüd El Porvenir’is vabatahtlike majas kus ma siis elama hakkan, see on rannast 100m kaugusel ju, rõdu pealt on Kariibi merd kohe näha. Ma ei teagi kust alustada. See keskkond on siin 100% erinev Euroopale niiet ei tulegi kõik asjad kohe meelde, sest iga sekund jääb silma midagi väga teistsugust jälle.

Miamis pidin jälle check ini uuesti tegema, appikene, seal hullud järjekorrad ju ja siis ootasin seal masina taga mingi 45 min. Aa, korra käisin väljas ka ju, lihtsalt et Ameerika õhku hingata :D Autod olid kohe märgatavalt ikka 10 korda suuremad kui Inglismaal, nagu telekastki näha. Neil kõik seal nii hiiglaslik ju. Alguses Miamisse maandudes kui linna vaatsin, niii ilus, rannajoon ja rannamajad, pilvelõhkujad, nii veider oli terve aeg mõelda et ma olen Ameerika kontinendil nüüd, siiani ei harju ära :D Ja et olen Miamis !!! Välja minnes, astusin kaks sammu lennujaamast välja, mingi 40 kraadine umbe õhk tuli kohe vastu nägu, raske oli hingata. Siis läksin pärast lennuki peale, olin vist kõige valgem linnuke seal :D American Airlines’i lennuk oli, mitte kõige mugavam, aga lend oli täiesti täis. Lennujaamas sain kohvri õnneks ilusti kätte, pidi veel ühest röntgenist läbi panema oma kotid, ja ukse peal kontrolliti et sa ikka kellegi teise kotti varastanud pole. Kui välja sain ootas mind seal taksojuht kes pidi mind siis siia tooma. Ta inglise keelt ei rääkinud, niiet terve aeg oli pmselt nii et: ’jaaa on küll väga kuum siin’, ’jaa olen väga väsinud’ :D Sest mu hispaania keel on ikka väga algeline ja enamus sõnu unustasin ka ära, aga saan aru küll vahepeal kui nad hispaania keeles räägviad, üritan mõne sõna järgi aru saada. Jõudsin siis Hondurase aja järgi siia pool 10. Kokkuvõttes olin ainult 2 h maganud 40 tunni sees. Autos olles jäin mingiks sekundiks koguaeg magama, aga üritasin mitte, peavalu oli ka, niiet jube jube jube tunne oli. Siia jõudes tulid mulle 3 majakaaslast vastu, üks tüdruk on Šveitsist, 1 mees on Šotimaalt ja teine mees on USAst. Kõik hästi sõbralikud, aitasid mu asjad tuppa tõsta. Rääkisime natuke elutoas, siis läksin magama ära. Kõigis tubades on vannituba ka, aga ärge arvake et siin mingi luksuslik elamine on, sest kõik on suht ajast ja arust :D

Pool 12 sain siis magama, puhurid kõik töötamas loomulikult. Duššist tuleb ainult külma vett, mis mis siin elada ei tohiks probleem olla. Hommikul pidin korraks enne 9t üles ärkama, sest viimane inimene läks majast välja ja siis üks peab seest  alati lukustama, niiet turvalisusega ei tohiks probleeme olla, uks on koguaeg lukus, ja kõigil akendel ja siegi rõdul on trellid ees, pmselt nagu kindlus. Kui siia sõitsin autos, nägime tee ääres veoautot mis oli täiesti külili, ma ei saa aru küll kuidas ta nii sai minna sirgel teel? Siis mis siin veel teistsugune on, et paljud autod on kastikad, ja alati kui teel sõidad, on need kastikad inimesi täiesti inimesti täis :D Majas on meil palju putukatest külalisi, nt üliväikesed sipelgad jooksevad ringi köögis koguaeg, eile nägin mingi 4cm prussakat, seintel ja laes on vhaepeal sisalikud ringi jooksmas, ja ma kuulsin esimest korda elus sisalikke hääli ka tegemas ju :D Nii veider, tundub nagu inimene teeks seda häält, hommikul mitu korda ärkasin selle peale üles. Ämblikke ja kärbsete arvust pole vist mõtet rääkidagi.

Tundub nagu praegu oleks 40 kraadi. 4 ajal lähme La Ceibasse poodi süüa ostma teiste vabatahtlikega. La Ceiba on rannaäärne linn, 20 min kaugusel. Sealt pean veel SIM kaardi ostma, ja vb ka internetipulga, aga vb jagan seda mõne teise vabatahtlikega, et odavam oleks. Enne kui lahti pakkisin ma vaatasin oma dressipluusi ja oma teksapükse ja küsisin endalt et miks ma need veel kaasa võtsin. Sest isegi praegu lühikeste pükste ja topiga on nii kuum!! Tundub et teised vabatahtlikud käivad nädalavahetustel koguaeg reisimas siin, eelmine kord käisid kuskil saarel.

Mul on siiani veel veider tunne. Ma olen alati mõelnud et ma suudan igas keskkonnas kiiresti ära harjuda, eks näis kuidas ma siin harjun. Hetkel küll tundub nii kurb olla. Ööselgi tulid pisarad silma L See pole nagu Euroopa riiki minek kus rohkem tsiviliseeritust on, ja millega rohkem harjunud olen. Iga detail on siin täiesti teistsugune, mitte midagi tuttavlikku pole. Kõige hullem polegi keskkonnaga harjumine tegelt, kõige raskem on see et mitte ühtegi lähedast pole siin, palju lihtsam oleks olla siis. Ma pole kunagi nii tundnud. Inglismaal ei ole mitte mingit probleemi näiteks, seal tunnen ennast samamoodi nagu kodus, Inglismaa oleks nagu teine koduriik mulle. Eks näis paari nädala pärast kas on paremaks läinud, see on alles mu esimene päev siin ju. Homme pean kella 7ks Kinderis olema niiet varased hommikud mulle. Just sain Internetti nüüd niiet kõik sai vist ära räägitud. Igatsen kõiki lähedasi nii palju!!! Lisan pilte varsti ka.

Adiós!

Okay I’m gonna try to give a summary of everything I wrote in Estonian. I arrived in Heathrow Term 5 on time, and saw that from all the flights there, only 11.15 Miami flight was cancelled!! So I got another one, but this one was from Terminal 3, cause it was Virgin Airlines. Went there, I had almost 2 hours until my flight at 11.35. I went to the check-in machine and tried to get my ticket, but I couldn’t confirm for some reason, and when one lady checked what the matter is, she said that ’But you don’t have a visa’. Ok right there, I had a little mini heart- attack. As I had never been to the US, I thought it should be visa free for 90 days and I only have to have that biometric passport, and don’t have to apply for it anymore. And I was wrong, she said I need to get the Esta visa or something, and there is a 9 out of 10 chance that it will get approved immediately. She told me to find and Internet and apply for it, btw I had 30 min left until they would close the check-in. I prayed that I would be one of those 9 who would get it approved immediately. I had to pay $14 for it as well. So when I saw ’Approved’ appear after I sent my request, I was a bit more relieved. Then I stormed to check- in again and got my ticket. My flight was 9 and half hours. They gave out tons of food there and I watched two movies, I even got a toothbrush from them :D On the plane I looked out the whole time when we landed, soo beautiful, the coastline and everything, really wanna go there one day. I also couldn’t believe I was on American continent. Takes time to get used to the fact that I am thousands of miles away from Europe. In Miami, I had to check- in again. I think I was sent to 20 different people at least before I found what I needed to do, cos at first I didn’t think I needed to check-in again. I hate bureaucracy so much!! Well anyway, then I had to wait 45 min in a queue to use the check- in machine again. There were so many of those machines there but I don’t know why the workers closed most of them. I don’t wanna know how that airport looks like during Chrismas if already now everything takes so long there. Before checking in, I wanted to step outside the airport as well, just to breathe the Miami air :D 2 steps out of the airport and over 30 degrees heat hit me, it was kinda hard to breathe. Then I fled back into the fresh air. This time I was on American Airlines, the plane wasn’t really comfortable or nice. I think i was the only blonde birdie on the plane. One was Costa Rican and one Honduran sitting next to me. I tried to listen when they spoke and pick up some words. When I landed in Honduras, I got my suitcase and had to put all my bags through the X-ray again and at the door the workers checked every person that their baggage ticket and number matched, so that nobody could have stolen another one’s suitcase. When I got out, there was a Honduras taxi driver waiting with my name. He didn’t speak any English, so basically our conversation was like: ’Yees, it is very hot here’, ’Yeees, I am very tired’. By that time I had a major headache and felt tortured because of all the travelling and because I had slept only 2h in 40 hours. I did actually speak a lot to the taxi driver in the first hour, but then I was too tired the rest of the way. It was 3 hour drive. Well he said some things I didn’t understand but I tried to say some sentences with my really basic Spanish as well, and of course when you speak, you forget so many easy words. I asked him about football and stuff :D He doesn’t watch it though. Oh yea, a bit after we started driving from San Pedro, we saw a truck which had fallen on its right side. The question in my head was: HOW?? :D And here there are so many trucks (I dont mean the big ones), that are always filled with people :D When I arrived I met 3 people who also live in this Beach House with me. One girl is from Switzerland and works at the Kinder with me. One guy is from the US and another one fros Scotland. Everybody were very nice and welcoming, helped me to carry my stuff into my room. Then we talked for a bit in the living room and then went to sleep at half 11. Every bedroom here has a bathroom as well, but don’t think it looks luxorious or anything, everything is really old. Shower only has cold water as well, but it shouldn’t be a problem in 35 degrees right. All the fans are working here 24/7 basically.

In the morning I had to wake up before 9 to let one guy out, because the door always has to be locked here at all times, so I had to lock it from inside. I tried to sleep again but couldn’t so I woke up, had breakie and put my clothes in the closet. This house is like a fortress, as the door is always locked, the windows have bars in front of them, even the balcony. From the balcony there’s a hammock and you can see the sea which is like 100 m away only. And I can even hear it in my room. There are always some Honduran people around the house, I have no idea what they are doing here, but I can hear them speaking all the time. In the house we have constant bug visitors. On the counter in the kitchen there are always tiny ants running around, last night I was a huge almost 2 inch cockroach. Then there are lizards on the walls and in the ceiling. I had actually never heard a lizard making sound before, now I hear it quite often, it sounds like a person is making that sounds or something:D Yeah and lets not talk about the number of spiders and flies here...

It feels likes its 40 degrees here right now. At 4 we are going to La Ceiba with other volunteers to buy groceries and I need to get a SIM card and maybe some kind of Internet stick so I can be on the Internet whenever I want. Because right now I really need to keep in touch with close ones. I’ve heard that other volunteers go to different places almost every weekens, like last weekend they went on an island.

I still feel really strange here. I have always thought that I can adjust really well in any kind of environment, because I had so far, but Europe is no Honduras. At the moment I feel quite sad. In the night I even had tears in my eyes. Every detail in this place is different, there is nothing familiar. The worst thing isn’t being in this environment actually, the worst thing is that all my close ones are so far away. It would have been so much easier to be here if there was someone close around me. Everybody is very friendly and all but I have no idea how much time does it take to get used to. I have no problem being in England because there I feel like home, England’d like my other home country. Love that place so much!! We’ll see how quickly I adjust here, it’s only my first day here after all. Tomorrow I have to be in Kinder at 7 so early mornings for me. Anyway I will try to post something in English every time. Miss you so much!!! Will add some pics soon.

beautiful day

Hello,

Kaks päeva on suhteliselt tegevusrohked olnud. Üleeile käisime Jackiga meie matemaatika õpetaja kodus. Ta elab hästi ilusas kohas, ühes armsas majakeses. Maja on nii hubane seest, igasuguseid vanu asju täis, ja vaade merele ja ''mägedele'' on teiselt korruselt nii ilus. Ta räägib ju prantsuse, hisp, ja saksa keelt täiesti vabalt, nagu inglise keeltki. Olime seal ja rääkisime siis tunde. Esimene asi mis Inglismaal alati külalistele pakutakse on ikka tee-  kes oleks võinud arvata ? :D Dave oli üks 8000ndest ka kes Olümpiatõrvikut kandis, sest ta on nii palju heategevuslikku tööd teinud. Ta on 73 aastane ja ikka sõidab mööda Euroopat rattaga ringi. Ta on lihtsalt väga hea inimene, kuida teda tundma õpid. Saime ka siis tõrvikut hoida. 

Eile oli jälle ilus ja soe ilm, läkime välja ja kutsusime Tom'i ka, minumeelest üks lahedamaid inimesi kes meie klassis oli :D Külastasime Subway'd jälle, õnneks oli see naine ka seal tol hetkel kes meile koguaeg soodustusi tegi. Seekord saime ka tasuta joogi ja küpsise :P Nii hea oli Sub'i jälle süüa. Siis läksime Nero'sse, ja Tom kutsus Scotti ka kes peale esimest aastat IBst ära läks. Seal istudes nägime ühte lätlast praegusest IB2st  mööda kõndimast ja kutsusime ta ka sisse :D Niiet päris palju sõpru nägi ära. Pärast läksime Morrissonist läbi ja ostsime süüa väikese 'pikniku' jaoks ning sõitsime parki. Sealt kõndisime neljakesi merele lähemale, aga see koht oli päris kõrgel merest, niiet niii ilus vaade oli. Ühel maalapil olid lambad ka seal, ja Scott siis ütles et lähme ajame lambaid taga :D :D Mina muidugi ei läinud, aga filmisin neid kolme siis jooksmas :D Siis üks mees kõndis kahe lambakoeraga mööda ja küsis mult et kas nad ajavad lambaid taga, ma ütlesin et jah. Ja siis ta ütles et ma nad tagasi kutsuks muidu ta ajab koerad neile järgi. Kui nad tagasi olid hakanu kõndima sealt heinamaalt, see mees hüüdis neile suht vihaselt et need lambad on tiined, nii et neil kolmel oli suht 'walk of shame' tagasi :D haha.. päris naljakas oli tegelt. Pärast kõndisime veel kõrgemale ja nägime muskusveiseid. Nii tuuline oli seal muidugi. 

See selleks siis

Jack'i väikese vennaga võitlemas :D

midagi traditsioonilist ka

Dave'i olümpiatõrvikuga

Jack, Scott, Tom

muskusveised

5.09

Mõtlesin et teen väikese postituse jälle. Mul tuli meelde et kui ma rongis Hastingsi poole sõitsin, nägin rassistlikke lehmi tee ääres. Valged olid omas grupis, pruuni ja valge kirjud olid natuke eemal ja vaatasid valgete poole, ja must-valged oli jälle omas rühmas :D

Ainult 2 nädalat veel jäänud siin, ja siis uuele seiklusele. Eile käisime õhtul rannas võrkpalli mängimas saalihoki tiimiga. Pärast läksime Jackiga minigolfi mängima uuele piraadi rajale. Praegu on siin mõnusalt soe peaaegu iga päev. Päike ja 21 kraadi. Liigun ikka koguaeg suvele lähemale- septembri keskel täiesti troopika sisse.

Paar päeva tagasi käisime Jack'i ja Milliega jalutuskäigul ka ja külastasime nende sugulasi. Esimeses kohas nägime koduvideosid siis kui Jack oli umbes 3-4 aastane. Niiiii armas :D Mitte mingit sarnasust pole endise ja praeguse tema vahel :D Ta vanem vend näeb küll täpselt samasugune välja. 

Pärast läksime ta tädi juurde kellel on 9 kuune laps, cutie :P

Pean nüüd mõtlema hakkama mida kanda 15ndal kannan ühel sünnipäeval kuna kostüümipidu on. 

Tagapool näeb merd

Hastings'i kõrgemas punktis

one night...

Back in my beloved England

Tulin eile tagasi Inglismaale siis kuni 18nda septembrini. Reis algas Tartust bussiga Tallinnasse. Sain uhiuue täistunni ekspressi peale ja suu jäi lahti- kõigil istmetel on ekraan ees kust saab filme vaadata, telekat, muusikat kuulata, mängida. Nagu reisilennukis. Muidu oli ka palju mugavam üldse. Vaatsin siis Captain America't :D Tallinnas läksin järgmine päev õhtul Kristjani ja Kreetega välja, hea oli neid jälle näha :-) Enne seda käisin lõpuks 'The Dark Knight Rises' vaatamas, ülihea film!! Kõik need 3 on kõige paremad Batman'i filmid mis üldse kunagi tehtud mu arust. 

Reede hommikul lennuki peale siis. Sattusin ühe tüdruku kõrvale istuma kes esimest korda läks Londonisse ja siis ei teadnud kuidas Victoria jaama saada. Peale lennuki mahatulekut aitasin tal siis pileti osta ja saatsin ära, ja hiljem läksin isegi rongi peale. Pidin ümber ka istuma mis tähendas kohvri ja kahe koti tassimist üle platvormi, üles ja alla trepist. Veider et keegi abi ei pakkunud, sest seda oleks just Inglismaalt oodanud, kuna inimesed tavaliselt selliste asjaga aitavad. Aga no maatüdruk- sain hakkama :D Inglismaal oli ka soojem kui Eestis ja ilmselt jääbi olema nüüd kuna Eestis on täiesti sügis. Siin tuleb ikka üle 20 kraadiseid ilmu veel, nii loodetavasti lähme randa võrkpalli mängima Jack'i ja teiste tuttavatega. Jack tuli oma ema ja väikese õega mulle rongijaama vastu, nii veider oli teda näha jälle peale 6 nädalat, sest koguaeg ju Skype teel rääkinud ja siis lõpuks on ta sinust aind 1m kaugusel :D Aga päeva peale harjus ära ikka :P Päike oli väljas ja üldse nii mõnus oli siin olla. Jõudsin siia, külm siider kätte ja kohe batuudile hüppama Jack'i väikse õega. Pärast sai veel ta nukudest kaksikutega ka hüpatud haha. Õhtul väsisin kiiresti ära sest olin ainult 5h maganud ja Eestis oli aeg ju 2h ees ka. Niiet kell 10 tundus nagu 12 oleks juba ja hakkasin vaikselt magama minema. 

Täna pidime randa võrkpalli mängima minema aga ilm oli pilvine ja jahe niiet jäi ära. Läksime hoopis betting shop'i ja panustasin £1 tänastele jalka PL ja Championship'i kohtumistele. Tegime karrikana riisiga- hea inglise purgitoit mida Eestist ikka sellisel kvaliteedil ei leia. Nüüd läks Jack pubisse 5h tööle ja ma siin siis alustasin oma blogi uuendamisega. Hakkan kohe boksimist ja FIFAt mängima Xboxiga. 

18ndal Septembril alustan reisi Hondurase poole. Jään sinna 6ks kuuks ilmselt, ehk siis märtsi keskpaigani. Loodetavasti areneb mu hispaania keel oma praegusest faasist kõrgemale. Hakkan vabatahtlikuks lastega. Järkan ikka blogi pidamist ka siis.

Bye for now

esimene pilt Inglismaalt, rongist. Mõnusalt mägine

Viimane õhtu Tallinnas 2012 aastal

Sofi hulluga enne äraminekut