Võõrutusravi telefonist

Suured, kurjad, näljased inglise kajakad :-)

Nagu lubatud, tuleb natuke hilinenud postitus sellest mis siin maal toimunud on 3 kuuga. 

Jaanuari eksamid on läbi muidugi, ja nüüd mais tulevad kohe uued. Tulemused olid üle keskmise mis on okei, aga siht on alati kõrgemale muidugi. Paradoks on see et eksamil kus ma enda arust üsna halva kvaliteediga esseed kirjutasin, sain hoopis parema tulemuse kui eksamil milles ma ühe väga hea essee kirjutasin. Eksamil pidime 2 lühikest ja 1 suure essee kirjutama. Aega antakse 2h. Ütleme nii et sellise lühikese aja jooksul 3 esseed kirjutada on nagu survival of the fittest, ehk siis ainult kõige 

võimekamad jäävad ellu ja edenevad hästi. Kuna ma võtan üsna palju aega et kõike läbi mõelda selle jaoks et mu essee hea saaks, siis pean väga pingutama nende 2h jooksul. Mõned inimesed on jällegi väga kiired mõtlejad ja kirjutajad. Esseede ja projektidega on hoopis teisiti sest seal võin ükskõik kui palju aega lause moodustamisele kulutada, ning seetõttu on mu hinded seal üsna tugevad olnud. Kokkuvõttes, eksamiaega võiks küll pikendada, eriti kui individuaalseid erinevusi arvesse võtta. Kõige jubedam on et kevadine eksam on meil vist 1.5h mis tähendab et 15 min lühikese essee jaoks. Peale eksamiraamatu avamist, mul läheb ainuüksi 15 minutit et oma mõtteid üldse koguda sest eksami konditsioonides lööb närv mu mõtted kõik tühjaks esimeseks veerand tunniks.

Jaanuaris käisin ka 2 nädalat Hotpod Yoga's mis toimub 37 kraadises suures täispuhutavas telgis. Ma polnud kunagi midagi sellist proovinud enne, aga mulle väga meeldis! Mõnus aromaatne lõhn oli ka seal, nagu aurusaunas, ja pika peale harjub selle temperatuuriga ära. Lihased on ka palju paindlikumad sellises soojuses. 

Lisaks sellele hakkasin teisipäeviti täiskasvanute balletis käima. Seal käib isegi 1-2 meest. Mõtlesin et mainin sest tavaliselt on ju teatud stigma selles kui mees balleti trennis käib. Õpetaja on tore ja ülejäänud grupp ka. Üks naine andis mulle isegi balletisussid sest need olid väikesed talle :D Seal kohtasin kogemata ühte oma õppejõududest ka kes aastaid selles trennis käinud on.

Lisaks kõigele sellele, olid mul suured probleemid oma detsembris ostetud telefoniga. Saatsin HTC parandusse mis läks garantii alla, ning kõik see võttis umbes 2 nädalat aega kuna paranduskeskus on Poolas. Eksperiment teemal "Kuidas tänapäeva noor suudab 2 nädalat ilma telefonita olla". Kõik meeldetuletused on ju seal, ei saa kellegile helistada et sõnumit saata, pilti teha jne. Tulemus? Harjub ära. Isegi päris meeldiv oli ilma telefonita olla. Meeldetuletuste jaoks kirjutasin kõik päevik-kalendrisse üles ning mu ammu-ununenud digikaamera leidis ka kasutust. Ka aja raiskamine kahanes tunduvalt! Ainuke probleem oli äratuskella leidmisega. Kuigi peaks mainima et tänu telefoni puudumisele veetsin ma vist natuke rohkem aega arvuti taga, ehk siis arvuti balanseeris kõik ära. Kõige rohkem meeldis mulle see et ma tundsin palju palju vabamalt. Isegi kui telefoni kasutamine on vabatahtlik, ma ikkagi tunnen kuidas mu käed on seotud telefoni külge ja sellest pääsu pole, näiteks kas siis on vaja sõnumile vastata, vaadata kas uusi teavitusi on tekkinud, või mõnda ebavajalikku mängu mängida= sõltuvus. Nagu koguaeg ootaks seda et telefon märku annaks mõnest teavitusest. See kahe nädalane periood oli nagu puhastav võõrutusravi. Tuli välja et on võimalik ka ilma elada, ning kõik kokkusaamised mis ma tavaliselt telefoni meeldetuletustesse panen said ka ära tehtud. Niisiis, kui ma oma HTC lõpuks tagasi sain, mõtlesin et olen ilma telefonita juba harjunud kõike tegema ja üritan seda vähem hakata kasutama. Aga...seda kahjuks ei juhtunud. Nii nagu peale alkoholi sõltuvusravi on raske alkoholist eemale hoida, siis peale telefoni võõrutusravi on raske sellestki eemale hoida, sest kõik sõltuvust tekitavad app'id on sinu nina eest. Tuleb vist ikkagi mõni vana Nokia järgmisena osta :-)

Ma vist sellest varem pole rääkinud aga üks poiss me maja on islami usku. Ühel õhtul eelmisel semestril kui me kõik pizzat mu toas sõime, hakkasin ma temalt palju küsimusi küsima sellel teemal sest ma polnud kunagi kellegiga sellest religioonist palju rääkinud. Kõige veidram asi mida ma teada sain, oli see et ükskõik mis riigist sa pärit oled, koraani loevad nad kõik araabia keeles. On ka tõlkeid teistesse keeltesse, aga ikkagi loetakse araabia keeles, isegi kui su emakeel on hoopis teine, tema puhul siis farsi. Mu esimene küsimus oli siis et kuidas ta aru saab sellest mida ta loeb. Ta ütles et neid õpetatakse araabia keelt lugema, aga mitte keelest aru saamist! Ehk siis, ta on terve elu koraani lugenud araabia keeles ilma sellest aru saamata!! Minu teine küsimus oli siis et kuidas sa tead millest nad seal räägivad ja kas nad ei peaks seda teadma. Ta ütles et ta ei teagi millest seal täpsemalt räägitakse. Kokkuvõtvat üldlugu sellest on ta kindlasti vanematelt jne kuulnud varem, aga detailselt ta ei tea. See oli lihtsalt uskumatu kui ma kuulsin sellest, sest see on kõige parem definitioon blind faith'st, ehk siis pimedale usule. Nad ju palvetavad 5x päevas, ja kui sa araablne pole sa isegi ei tea millest koraan täpsemalt räägib (kui sa just tõlget pole lugenud kuskilt või araabia keelt ei valda). Minu arust selline pime usk ei ole hea, sest see viitab sellele et keegi ütleb sulle et tee seda või seda, siis tehakse seda ilma küsimata. 

Sellest teemast rääkides, siis mainin seda et kui vastu ma olen sellele kuidas selles religioonis naisi tihti koheldakse. Suur osa moslemi meestest kes siin elavad on muidugi modernsete ja läänelike vaadetega, nagu mu majakaaslane. Kuid kui ma vahepeal ühel tänavajupil kõnnin mis on täis etnilisi poode ja inimesi, ma olen märganud et mõnikord need mehed vaatavad mind pikalt kui ma neist mööda kõnnin ja siis vaatavad pärast järgi, nagu ma oleks mingi lihatükk. See paneb mind ebamugavalt tundma kui nad niimoodi vaatavad, eriti kui neid 5-6 ühes grupis koos on. Aga neil on vist ükskõik sest paljud neist tunnevad ennast dominantsetena naise kõrval ja nende arvates meil ei tohiks ju üldse vastuargumente nende suhtes olla. See ei aita ka muidugi kaasa et ma blond olen. Tavaliselt ma ei vaata kõrvale kui ma näen et nad mind jälgivad, vaid vaatan neile silma sisse tagasi et näidata enda kui naissoo dominantsust nende üle. Siinses kultuuris on see lihtsalt nii ebaviisakas kui kedagi vahtida, ja eriti ebameeldiv kui mees naist niimoodi vaatab. Selline käitumine, ja see mis ma uudistes olen lugenud moslemi naiste õiguste kohta, paneb mind varsti vist feministide radade poole liikuma :D Aga ärge seda kindlasti kui stereotüüpset vaadet võtke moslemi meestest ning diskrimineerivaks muutuge. Sellised juhtumised on olnud üsna harvad ning kõigis kultuuriruumides on nii häid kui halbu. Pakun lihtsalt erinevaid vaateid kõigest. Nagu ma ütlesin, minu majakaaslane on hoopis teistsugune ja ma ei kujutaks teda üldse ette sellist moodi oma dominantsust näitama :D

Observatsioon number 2 on sellest kui ebausaldusväärsed britid võivad olla. Ma olen siin küll kaua elanud, aga alles see aasta olen seda tähele hakanud panema. Varem ma vist arvasin et see on indiviidide eripära, aga nüüd hakkasin vaatama et võibolla on see hoopis terve riigi eripära. Lühidalt- neil on suur suu aga väikesed teod. Tavaliselt kui eestlased ütlevad et nad teevad midagi, siis nad seda ka teevad sest eestlastel on palju palju suurem kohusetunne. Inglased lihtsalt räägivad palju ja lõpuks ei saa midagi tehtud. Varasemalt kui mõni sõber ütles et 'okei, teeme seda järgmine esmaspäev' või et 'jah, ma teen seda kohe kui ma oma dokumendid kätte saan', siis olid mul ootused et nad tõepoolest teevad neid asju nagu lubatud. Kui ma peale mitmeid kordi ja nande järel ootamisi lõpuks aru sain et kui nad midagi lubavad, siis 90% kordadest seda ei juhtu. Nüüdseks ma enam ootusi enam ei loo kui midagi lubatakse siis ma tean juba üsna kindlalt et seda ei juhtu. Mul on erinevalt nendest kasvatusega see sisse tulnud, et isegi kui ma midagi väga väga väikest kellegile luban ja ma seda ei tee, tunnen ennast halvasti. 

Inglased võivad olla ka väga konservatiivsed nagu ma ükskord maininud olen. Näide- arsti juurest öeldi et mulle oleks vaja teha ultraheli uuring. Mina arvasin et pean lihtsalt haiglasse helistama nagu Eestis, ja lihtsalt aja panema. Aga arst ütles et varsti saadetakse mulle kiri tigu-posti teel koos kuupäeva ja kellaajaga kuna pean ultrahelisse minema. Üsna veider et postiga saadetakse sest see võtab kauem ju aega, aga okei, võibolla paari päevaga jõuab kohale. Ootasin lõpuks u 3 nädalat seda kirja. Selline kellaaeg oli peal et pean oma loengust puuduma järgmine nädal. Mõtlesin et kui nad oleks kauem viivitanud, ja ma oleks kirja saabumise ajaks Eestis olnud, siis oleksin ma sellest ultrahelist ilma jäänud. Posti teel saatmine on ka ebausaldusväärsem sest mis siis saab kui kiri kaduma läheb?

Ma vist kunagi ütlesin et käin ühes vabatahtlike organisatsioonis järeleaitamis tunde tegemas lastele. Nüüd olen mitu kuud ühte 13 aastast tüdrukut aidanud matemaatikaga. Enne teda aitasin 7 aastast tüdrukut teadusega, aga õnneks nad vahetusid sest see oli üsna igav, ja tundus nagu seinaga räägiks. Ma tõepoolest pole kunagi midagi vist nii hästi seletanud nagu neid teemasid mida talle õpetasin, mis olid üsna huvitavad ka. Aga see tüdruk oli hästi vaikne ja mõtted olid koguaeg mujal ning tundus et ta ei tahtnud seal väga olla, niiet ei tundud nagu midagi kasulikku teeksin seal. Nüüd siis õpetan matemaatikat nagu ütlesin. Siiani mulle väga meeldib sest 13. aastaste matemaatika ei ole enam 1+1 nagu esimesel klassil. Ja iga kord kui ära tulen sealt on mul tunne et see tüdruk tõepoolest õppis midagi. Ise on ka huvitav sest värskendan oma mälu nii paljudes teemades mis kasutust leidmata ajapeale meelest ära lähevad, näiteks sin cos tan või geomeetrilised valemid jne. Sellel tüdrukul on õpetaja ka vist üsna halb kes üldse midagi ei seleta, niiet mul on hea meel et ta abi otsib. Ma üritan ta mõtlemist natuke laiemalt arendada, niimoodi et ta näiteks alati valemit peast ei peaks mäletama, vaid seda teistel viisidel leida oskaks. Siinses koolis seda nähtavasti ei tehta. Näiteks, neil oli terve tund ja test selle peale kuidas kalkulaatoril kõige lihtsamaid pluss miinus korrutus jagamis tehteid teha. Terve tund + test! Ma vaatasin ta testi ja kõik ülesanded olid 45x4 stiilis. Kalkulaatoril oskab iga üks numbreid sisse trükkida ju. Käsitsi jagamist ja korrutamist oleks just vaja õppida, mida nad kahjuks väga palju ei tee. See arendab palju rohkem loogilist mõtlemist kui kalkulaatori kasutamine, ning kunagi ei tea kuna elus ilma kalkulaatorita läbi pead ajama. Parem on tehnoloogiale mitte sõltuvaks jääda. 

Ning viimasel teemal, ilm on siin väga ilusaks ära läinud ja üsna soe on ka. Kohe kui päike välja tuleb (isegi kui on külm), on inglastel ainult t-särk seljas väljas olles :D Tulen Eestisse 30.märtsil. Seekord olen ainult üle 2 nädala kodus aprilli keskpaigani ning kahjuks jääb mai, mu lemmik Eesti kuu, nägemata.

Aga ikkagi ootan väga! :-)

Wow, 1730 sõna ja 2.5 tundi. Kui ainult 1600 sõnalised esseed võtaks nii vähe aega 2 ja poole päeva asemel :D

filosoof Sofi

emme sünnipäeval 19.dets

Ergo ja Kariniga

sugulaste jõulupeol saime õnneks korralikult lumes mängida

Igaõhtune ilus vaade minu aknast talvel

jõuluvorm :-)

kõige parem koduleib!

piparkooogid :D

Sofi jõulukingitus 

lennuk jõudis nii vara Londonisse et saime vaatamisväärsustega õhus tutvuda Londoni kohal tiirutades :D

isetehtud full English breakfast :D

mulle need vanamoodsed kommipoed väga meeldivad

vihm vihm vihm

Esimene vaba päev peale eksameid

1920ndate maskeraad

Mumbels'is valentinipäeval

Castellamare, Itaalia restoran. Kõige parem vaade merele ja majakale.

südamekujuline pizza

kauguses on Swansea tuledes

Siin on vastlapäeva asemel pannkoogipäev

nutella, geneetiliselt muundatud mustikate ja vahtrasiirupi trio :)

veebruari krookosed

see on tore et kõik majad on erinevat värvi :)

lõpuks tuli mul laavamuffin välja!

pidin üks päev õpilaskülasse korra minema, sõitsin bussiga oma vanast aknast mööda :D

seal hoones olid meie eksamid

udune päev

see parempoolse hoone torn näeb välja nagu Harry Potteris :D

Ainuke pubi kus teisipäeval St Patricku päev pärast nii palju rahvast oli 

          Nii lahe et Cotton Eyed Joed mängiti St Patricku päeval sesal pubis, sest see                                                               tuletas Dublini reisi meelde :D
                               Muide, see kõrge hääl pole minu oma mis seal laulab

lemmikud nartsissid

Igakordsed vabatahtlikud lahtiste uste päeval, see beebi ka :)